AHHAA

Ahhaa-ohhoo!

2009-10-08T10:37:00.006+03:00

Taas üks EPSÜ-REPSÜ läbi viidud ja tugevalt veendutud EPSÜ jätkusuutlikkuses!

Algas kogu trall nagu ikka kogunemisega Tallinnas ja Tartus. Õnneks oli varutud piisavalt aega, et ka need, kes kodus magama jäid, siiski õnnelikud bussile jõudsid. Tallinnas oleksid tudengid äärepealt pidanud bussi ise kinni püüdma, kuid siiski leiti lihtsam alternatiiv.

Algas sõit hämmastavalt saladuslikku kohta, mis iga läbitud kilomeetriga siiski selgemaks sai. Tõesti-tõesti, sõidame Järvamaale! Oh, ei, hoopiski mitte Paidesse ning ka Türi on vale vastus. Hoopiski Kabalasse läksime seekord, mis on üks tore küla Türi lähedal. Tee peal sai lisaks elevuse jagamisele meisterdada kingitusi teise linna uutele tuttavatele. Tallinnast tulijad joonistasid ja kirjutasid midagi vahvat ning tartlased manipuleerisid karvaseid traate igasugusteks võimalikeks ja võimatuteks kujudeks.

Tartu bussil õnnestus varem kohale jõua, kuid oh õnnetust, kus küll võiks asuda Kabala Rahvamaja? Üritasime sisse murda bussi kõrval asuvasse majja, et saada juhtnööre, kuid siis teatas Pea, et see ongi see õige maja, vaja vaid läheneda õige nurga alt. Ehk siis tagant uksest. Tallinna buss aga oli endiselt teel, ilmselt soovis stiilselt hilineda. Ent sellest polnud lugu. Tartlased pandi otsemaid ringidesse ning kästi neil üksteisele valetada, et siis näha mis juhtub. Tõstatasime hüpoteesi, et saab naerda ning on hea meel tõdeda, et empiirilist tõestust see ka leidis!

Jõudis kord ka Tallinn kohale ning pidu sai alata. Puudu ei jäänud joogist, söögist ega mitte ka lõbusatest psühholoogidest. Tõestust sai, et oleme kõik mitmekülgselt andekad. Hakkama saadi emotsionaalsusega vähetõenäolistes olukordades ning kummaliste piirangutega tiimitööga. Rohkemgi veel, oldi harukordselt osavad selles! Veendusime ka selles, et neil, kel eelmine aasta oli palju auke kõrvades, olid need veel alles, et mõned on iluvõimlejad, mõnel on mitmeid vendi ja õdesid, mõned on vallalised ning kõikidele meeldivad oma kursakaaslased!

Lisaks sai kõvasti tantsu ja tralli, jenkat ja moshi!

Koduteel bussides oli mõnel juba toss väljas, kuid teised jällegi pidasid plaani õhtut jätkata.

Minul isiklikult oli väga äge ja tore näha kõiki uusi ning ka mõningaid vanasid nägusid ja tahan teid kõiki järgmine aasta uuesti näha.

P.S. Veel pilte.

Ja siin ka.

Oh, siingi!

Aitäh ja tulge jälle!!

Teopea Kaisa

Mu südames on EPSÜ! EPSÜ! EPSÜ!

2008-11-18T16:23:00.003+02:00

Armas, EPSÜ!

Soovin Sulle palju õnne sünnipäevaks!

Sa sündisid täna 16 aastat tagasi! Ma arvan, et Sinu loomine ja elushoidmine oli sel ajal tõeline kangelastegu - liikmed asusid nagu praegugi erinevates linnades, e-mail ja pidev ligipääs internetile arvatavasti paljudel puudus, mobiilidest rääkimata. Ometi kuidagi neil see õnnestus - korraldati pidusid, koolitusi, käidi mööda Euroopat reisimas jne..

Võiks arvata, et Sinu elu nüüd palju parem - meililistid, smssid, koduleht, orkut, facebook.. Nii lihtne on Sul oma olemasolust ning tegemistest peaaegu et kõigile psühholoogiaüliõpilastele korraga teada anda. Ent ometi pole kõik psühholoogiaüliõpilased Sind omaks võtnud, nii mõnigi ei tea isegi, et Sa eksisteerid.. Võid selles ainult iseend süüdistada - oma päid, kellel ei ole Sinu jaoks piisavalt aega, oma nulli ümber kõikuvat eelarvet ning vähest aktiivsete liikmete hulka.. Ent ma olen üsna kindel, et need asjad on alati nii olnud - peadeks saavad ikka need tublid psühholoogia üliõpilased, kellel on musttuhat muud asja ka pooleli, raha pole Sul kunagi lademetes olnud ning aktiivsete liikmete hulk..

Aga mu armas EPSÜ, ei tasu siiski enda vastu liiga karm olla! Sa jääd mõningate psühholoogiaüliõpilaste jaoks märkamata mitte selle pärast, et Sul midagi viga oleks, vaid sellepärast, et nad on muust lärmist poolpimedaks ja kurdiks löödud.. Ülikoolides on koridorid kaetud plakatitega, üks kirevam kui teine .. E-kirjakastidesse tuleb igapäev nii palju kirju, et lihtsalt ei jõua kõigisse süveneda.. Ja vaesed esmakursuslased! Nende pärast käib esimestel kuudel lausa verine võitlus - rebasenahast tahavad omale tükki rabada nii tudengi- kui ka äriorganisatsioonid. Täiesti mõistetav, et teise kuu lõpuks ei taha värske tudeng enam põhimõtteliselt midagi kuulda ühestki organisatsioonist..

Ent ometi, ka ilma säravate hilpude ja suure rahakotita on Sinus midagi, mis tõmbab psühholoogiaüliõpilasi magnetina.. Sest kuidas muidu oleksid püsinud kõik need 16 aastat ning nii palju arenenud ja tarkust kogunud! Ja nüüd elad ka need ajad üle, kui ülikoolidel kärbitakse eelarveid, nii et tudengiürituste toetamine muutub võimatuks.. Sest aastatega on Sinu juurde kogunenud hallipäised inglid, kes ikka hädast välja aitavad! Ma olen kindel, et kuni Eestis eksisteerib imetajateliik psühholoogiaüliõpilased, püsid ka Sina, armas Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühendus :)

Palju õnne veelkord!

Kohtume Sinu sünnipäeval, 21. novembril, kell 19.00 Tudengimajas (Raekoja plats 16, Tallinn)

Ikka Sinu,
Tiina Siimar

Sweet little sixteen - EPSÜ 16. sünnipäev

2008-11-17T15:02:00.007+02:00

Holaaa!

Tähistame üheskoos EPSÜ kuueteistkümnendat ja Lahendus.neti seitsmendat sünnipäeva!

Aeg: 21.november, kell 19.00
Koht: Tudengimaja, Raekoja plats 16, Tallinn

Tuleme kokku, räägime sünnipäevalaste tegemistest, teeme-sööme torti, mängime mänge, keerutame jalga ja teeme muid eakohaseid tempe.
Oodatud on kõik endised ja praegused psühholoogiaüliõpilased ja teised, kes tunnevad, et peaksid kohal olema!

Ei tea, mida 16. aastase sünnipäevale selga panna? Ammuta ideid siit http://tinyurl.com/5pbfxr

Vabalt võib kaasa võtta sööki ja jooki, peaasi, et vanematele ka midagi baari- ja külmkappi jääks :)

Üritus on epsü liikmetele, lahendajatele, hallpeadele ja meie armsatele õppejõududele tasuta :) Teistele 16 krooni, mille saab maksta kohapeal.

Sünnipäevalapsed rõõmustavad väga kingituste üle:

EPSÜ
Saaja: Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühendus
Arvelduskonto: HANSAPANK 112 011 9456
Selgitus: sünnipäeva toetus

Lahendus.net
Saaja: Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühendus
Arvelduskonto: HANSAPANK 221 017 384 491
Selgitus: annetus Lahendus.netile

Ole kohal :)

Lisainfo:
Tiina Siimar, tiina@siimar.com

EPSÜ-REPSÜ 2008

2008-10-02T11:00:00.005+03:00

Kui EPSÜ pead veed võileibu vorpisid olid rebased juba elevuses ning ootel.
Ehk kuidas Tallinna ja Tartu nunnud rebased kohtusid.

Tallinn: 16:45 TLÜ U-maja fuajee, trobikond värskeid psühholoogia tudengeid omavahel sädistamas.

Tartu: 16:15 Tiigi 78 maja ees kogunevad tudengilinna rebased, et võtta ette jalutuskäik bussi peale.
Väike peade ülelugemine ning bussides.
Bussis laiutamiseks ruumi ei ole, kõik on hästi lähestikku, et ikka lähedalt tuttavaks saaksid. Tartust tulevas
bussis jätsime natuke rohkem ruumi, vaimu jaoks muidugi.
Rebased saavad omale ka moonakotikesed, et reisi ajal teise linna tudengile plastiliinist kunstiteos voolida kingiks.
Teekond viis Repsülised Paide vallitorni, ohjummel kui palju seal neid treppe oli!

Ei saa ükski tutvumise üritus olla ilma nimeringita, seekord oli nimi seotud ka inimese erilise omadusega.
Nii teame, et seltskonnas viibisid meil kõige pehmema kampsuniga, väga paljude kõrva aukudega ning triibulise aluspesuga isiksused.

Teatri tegemine oli sellel aastal tipptasemel, tekkis küsimus, kas nad ikka tulid psühholoogiat õppima või asutsid hoopis lavakasse!
Väga loomingulised rebased igatahes. Etendati erinevaid isiksusehäireid eri situatsioonides, mille teopea Tiina neile välja mõtles.

Veel mänge ja näksimist ning tantsu-tantsu-tantsu, kõike seda ruumis, kus ei olnud nurki.
See oli minu kolmas ning kõige vingem EPSÜ-REPSÜ, sain sellest uut energiat uuteks üritusteks, aitäh nunnud!

Rahapea Maarja

30. september EPSÜ- REPSÜ

2008-09-19T16:58:00.004+03:00

Eestimaa psühholoogiarebased ühinevad!

30. septembril toimub legendaarne, iga-aastane EPSÜ-REPSÜ, kus Tallinna ja Tartu psühholoogiaüliõpilased ulatavad teineteisele käe.

Ükskõik, kas Su pea on juba hall või oled alles udusulis epsükas, tule kohale ja aita välja kutsuda EPSÜ vaim, et ka rebased teda tundma saaksid!!

Tallinnas koguneme kell 16.45-17.00 Tallinna Ülikooli U-maja esimese korruse fuajees.

Tartus koguneme 16.15ks Tiigi 78 maja ette.

Registreerimine kuni 22. septembrini e-maili teel epsyrepsy@gmail.com -
kirjuta sinna oma:
Nimi
Ülikool
Kursus
Kontakttelefon
Tallinn või Tartu

Pilet rebasele ja epsükale 25 krooni, teistele 50.

Pileti eest tasumine Hansapanga arvele 112 011 9456. Selgitusse märkida: ees-ja perekonnanimi, epsü-repsü ... nt Rein Rebane, epsü-repsü.
Saaja: Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühendus

Kui Sul on küsimusi, kirjuta julgelt: epsyrepsy@gmail.com või helista teopeale Tiinale 5232117

P.S. Et tutvumine libedamalt läheks, on lubatud kaasa võtta sotsiaalseid lubrikante*, kehakinnitust saab kohapeal.

EPSÜ Kepsütas ehk EPSÜ Kevadkoolist ja Suurest Kärajast

2008-06-22T13:07:00.000+03:00

Järgmise Kevadkoolini nüüdsest umbes aasta!

Ka seekord oli meil vahva. Saime aimu inimkeha erootilisest appelatsioonist reklaamis (ja sealjuures suurest hulgast muist asjust); teame nüüdsest, kuidas meie kaaslased naiste ja meeste suguelundeid kutsuvad või seksi nimetavad ning mida meditsiin seksist arvab.
Käisime vihma käes kanuutamas, grillisime ja tantsisime seksikate lugude järgi ning loomulikult ei saanud me läbi jalgpallita (sest see on veel parem kui seks?)

Suur Käraja valis uue Kuuspea järgmises kooseisus:

Pea - Andres Vegel
Abipea - Marilin Saar
Teopea - Tiina Saluvee
Nõupea - Priit Tinits
Sulepea - Paavo Mardi
Rahapea - Maarja Männiste

Revisjonikomisjon on järgmises koosseisus - Jelena Ivanova, Maris Vainre ja Tanel Visnapuu.

EFPSA National Representative on Mariliin Saar.

NB! Vaata pilte! Vaata VEEL!

Mõnusat suve ja kohtumiseni sügisel!

fotokonkurss ja seminaripäev "Kõik tunded on õiged"

2008-03-25T15:22:00.002+02:00

LOE INFOT ja VÕTA OSA :)

EPSÜkad Rootsis ehk neli õhtut nalja

2008-02-03T21:57:00.001+02:00

16:30, laupäeval, istusin ma juba D-terminalis ja ootasin valget laeva.
Laev oli tegelikult juba ees, aga seltskond veel puudus, sest teised tulid õigeks ajaks.
Meil oli kaheksa inimese peale kaks kajutit, akna asemel oli nendes peegel, see oli vahva.
MS Romantika alustas vaikselt sõitu. Aega aitas sisustada pakk kaarte.
Tantsushows säras meie oma Diina ning kastide edasiandmise võistluses oli EPSÜ samuti esindatud.

Laevasõiduga kaasnevad merehaigust meist keegi ei põdenud. Randudes Stockholmis avaldas loksumine alles mõju- ehk seistes kindlal pinnal tundsid sa endiselt loksumist.

Uni oli veel peal, laeva diskod võtsid öösel palju energiat ära ja magama ei saanud ju ometi minna siis veel :)
Meile sellest ühest ööst laeval veel ei piisanud, ka meie odav hotell/kallis hostel oli laev, mis oli Läänemere äärde pargitud. Heaolu ühiskonnale kohaselt olid enamus kohti pühapäeva õhtul suletud. Küll aga nägime me ära kuningliku vahtkonna vahetuse ning Nobeli muuseumi. Muuseumis oli vahva et seisime mitmekesi seal ühes kohas kui Ivan Pavlovi pildike mööda sõitis, tema sai Nobeli 1904 seedesüsteemi uuringute eest.
Nobeli muuseumiga oli ka see, et kõik tänavad jõudsid lõpuks sinna.
Esimese päeva lõpuks olime me ikka päris väsinud.

Teine päev oli poodlemine ja muu vaatamisväärsuste imetlemine. Esmaspäeval ikka oli näha, et seal on inimesi ka, kõik kihas.
Ilmaga vedas, seal oli nii ilus päikesepaisteline, minul laulsid isegi linnukesed.
Uskumatuid kilde tuli kogu reisi vältel, midagi ei olnud valesti ega pahasti.

Tagasi sõit Tallinna poole MS Victoria I’l algas nagu sinna sõitki, kajutis kaarte mängides. Kuni tuli disko ja show aeg…
Ja siis sai minust Limbostaar- ehk lühidalt olen ma kolmeks nädalaks kipsi pandud :)

Maris, Indrek, Jelena, Tiina, Janno, Priit ja Aavo - tack så mycket ülitoreda ja igavesti meelde jääva reisi eest, teeme seda jälle! Aga limbo tuleb siis vahele jätta.

Vaata reisil tehtud pilte!

Maarja Männiste, TLÜ

Oled rebane või ei ole?

2007-10-26T15:48:00.000+03:00

Kiman tramm number ühega Hobujaamast Kretzwaldi peatusesse. Rebastega kokkusaamiseni on jäänud loetud minutid. Tramm peatub. Sammun kiirel sammul TLÜ peamaja fujaeesse lootes näha uudishimulikke psühholoogia rebaseid. Astun uksest sisse ja etskae! mõned isegi kohal! Ja Karlil isegi võileib kaasas! Kuna meie minemine veidike hilineb ja noore rebase Karli kõht on tühi, siis pistab ta võila kohe sealsamas trepil ka nahka :)

Tõsi, meid oli vähe, see-eest meie valduses oli 40kohaline buss ja ees sõit tundmatusse kohta. Meie süüa olid mõned kringlid, juua mõned joogid, tantsida vähemalt 4 muusikaplaati, mängida inimesiühendavaid mänge, rääkida üksteisele juttu, kudrutada ja..

Iga kord kui on EPSÜ üritus, on minu au ja lugupidamine kõigile, kes kohale tulevad. N-ö vanu epsükaid on a l a t i rõõm näha, sama siiras rõõm on näha ka uusi inimesi!

Meil oli suurepärane võimalus kasutada Tamsalu Kultuurimaja suurt saali ja mida me ka tegime. Kuna sellel ruumil oli uks, mis viis maja tagumisse parki, siis peo lõpus käisid mõned tantsupoisid- ja tüdrukud end pimedas pargis jahutamas. Leidsime kiiged ja ronimisturnikad! Võite ainult ette kujutada, millega me siis seal tegelesime. Käed olid lõpuks küll veidi villis, aga süda täis lusti ja puhast rõõmu!

Iga EPSÜ ürituse järel tunnen, et mõni inimene on saanud veel kallimaks kui ta oli enne. See on tähtis.

Vaata teisi põnevusi!

Jelena Ivanova, TLÜ

“Kes Teist kenadest neiudest veel vabad on?”

2007-10-10T08:05:00.000+03:00

Sõites tagasi EPSÜ-REPSÜlt kasutan võimalust ja panen kirja ka mõned mõtted oma esimesest kohtumistest epsükatega. Ka epsükad on eestlased, kes tihtipeale ei saa alguses vedama, kuid hiljem ei saa aga jällegi pidama. Esimesed muljed ei olnud tingimata ülevoolavad, kuna tundus, et inimesi koguneb vähem kui esialgselt plaanitud.

Igaljuhul, pärast mõningast ootamist seadsimegi oma sammud teele. Just nimelt teele, sest sihtpunkti hoiti meie eest kiivalt saladuses. Pikk ja lõbus bussisõit sai sisustatud jäämurdmismängudega stiilis “Kes Teist kenadest neiudest veel vabad on?” ja “Kas Teie lapsed on veel vallalised ?” Eks igaühel ole oma huvid. Kuid mida aeg edasi, seda segasemaks muutus olukord: buss muudkui sõitis ja sõitis, maantee äärest libisesid mööda märgid, mis ütlesid “Tallinn 50 km” ja “Tallinn 80 km” ja enamgi. Pärast pooleteist tunnist sõitu selgus, et meie tänane õhtu möödub Tamsalus, mis on muide täpselt sama kaugel Tallinnast kui ta on Tartust.

Tamsalusse jõudes saime ennast kiiresti sisse seatud kohalikus kultuurikeskuses ning õhtu võis alata. Õhtu jooksul sai näha nii mõndagi: hoogsaid jive-samme, lõbusaid seltskonnamänge, ohtraid põsemusisi ning tähelepanelikud inimesed märkasid ka kuidas mõned tüdrukud kostitasid poisse kõrvakiiludega. Isegi allakirjutanut “õnnistati” ühe sellisega. Kui nüüd eht-eestlaslikult viriseda, siis tuleb tunnistada, et kahjuks alahinnati näljaste tudengite suutlikust süüa kringlit ja juua koka-koolat, kuid kindlasti on tegemist selliste tühiste vigadega, mida saab alati parandada. Kindel on aga see, et mina jään ootama juba järgmist EPSÜ-REPSÜt ning järgmisi rebaseid, keda kogu see trall ees ootab.

Karl Läll, TLÜ

Kuidas Tiina ja Kristjan Nordis käisid

2007-09-28T08:12:00.000+03:00

Tahan jutustada loo sellest, kuidas me täna koos Kristjan Indusega Akadeemia Nordis psühholoogiaüliõpilastele EPSÜt tutvustmas käisime. Aga enne seda tänaksin abipead Priitu, kellele kannatlikkuse tõttu üritus üldse alguse sai. Ja siis tänaksin Nordi toredat sekretäri, kes Priidu kirjade-kõnede rahe välja kannatas ning leppis meie jaoks kokku ajad/kohad :)

Lugu ise niisugune...

Nädal tagasi leppisime Nordiga kokku, et EPSÜ esindajad lähevad 26ndal septembrikuu päeval kell 17.00 ruumi 116 esmakursuslastele EPSÜst rääkima. Mina, alati valmis midagi uut katsetama, olin kohe minemas. Ent päev varem mõistsin, et üksi siiski mitte. Võõras kant, võõrad inimesed...
Võtsin julguse kokku ja tegin legendaarsele Kristjan Indusele ettepaneku kaasa tulla (kahel põhjusel: ta kandis tudengipäevade avaparaadil väga elegntselt EPSÜ lippu ning ühtegi teist EPSÜkat parasjagu msn-is ei olnud). Ta oli nõus ja lubas minuga kell 16.30 Koskla trollipeatuses kohtuda :)

Niisiis kell 16.33 astusin Vabaduse väljakul trolli number 3.
Kell 16.36 läksid kaks kooliõpilast trollist maha. Istusin vabanenud kohale ja... ja mõistsin äkki, et mul pole õrna aimugi, millest ma nordikatele rääkima hakkan... Maad hakkas võtma paanika... Aga järgmisest peatusest astus peale naeratav Kristjan. Tema muretu oleku tõttu unustasin minagi paanika, hoolimata sellest, et me kumbki ei teadnud isegi, kus peatuses maha minna...
Juhtus, et Siili peatuses läksime maha ning juba paistiski Siili tänava silt. Nord asub Siili 14. Silt Siili 7 oli paljutõotav. Kõndisime edasi suunas, kus paistis rohkem Siili aadressiga maju. Ühel pool tänavat paistsid numbrid 7, 9/11, 13... ja teisel pool 17, 21, 23. Asi hakkas kahtlane tunduma. Ja naljakas. Seisime siis keset tänavat, 6 minutit viiest puudu ning kehitasime õlgu. Meid päästis pärismaalane, kes küll ei teadnud, kus paaris numbritega majad asuvad, kuid selgitas kuhu suunda minna, et Nordi jõuda. Edasi juba silt juhatas, jõudsime kenasti 17.00 kohale.

Kui kokkulepitud auditooriumile lähenesime, olin taas paanikas... mis ma räägin neile? mis ma räägin neile? oli ainus mõte peas. Pöörasime ümber nurga, auditooriumi uks oli lahti. Hingasin sügavalt sisse ja... ja siis jälle kergendatult välja. Ruumis ei olnud mitte ühtegi inimest:)
Seisime taas veidi nõutuna ja kui parasjagu tegelesin stendil sealse EPSÜ flaieri kaks aastat uuema variandi vastu vahetamisega, ilmus nurga tagant üks härrasmees - kuulus Kolga ise. Tal paistis siiralt hea meel olevat, et me seal olime. Ka temas paistis tühi auditoorium veidi hämmeldust tekitavat. Edasi läks asi veelgi positiivsemaks, tuli üks õpilane. Seadsime juba koos tema ja härra Kolgaga end tühjas audikas sisse, kui saabus meie sõber sekretär. Enda rõõmuks kuulsime, et ülejäänud õpilased ootavad hoopis teises ruumis.

Vahepealne osa on minu jaoks natuke udune. Ajaga, mis kulus ühest koridorist teise minekuks, suutsin täielikult paanikasse sattuda. Ei, ma siiski rääkisin ühest, teisest, kolmandast, teiset, ühest, kolmandast asjast ja jagasin flaiereid ning Kolga küsis küsimusi.
Kristjan on tõeline džentelmen, aitas iga kord välja, kui mõtte päris sõlme läks :) Esinemine lõppes Kolga valusa käepigistuse ning nõuannetega, kuidas praremat ettekannet teha ja isegi tagasihoidliku aplausi saime.

Ent ka 2-3nda kursuse loengusse läksime rääkima. Seal olid inimesed lubatud ruumis juba kohal. Tegime lühidalt. Mu mõte oli krussis-sassis nagu vanaema lõngakast.
Härra Nieberg andis meile tänutäheks testi, mille abil mõõta oma õnnelikkuse määra (saadaval Tiina käest - tsaluvee@gmail.com)

Äkki teeme EPSÜkate õnnelikkuse määra edetabeli?:)

Kokkuvõtteks oli lõbus õhtupoolik. Nord on omamoodi, kuid sõbralik. Loodan, et sealsed vahvad/toredad/tegusad psühholoogiatudengid jõuavad EPSÜ üritustele.
Ja Kristjan! Sinust oli kena žest minuga kaasa tulla. Kas ma peaks Su garaaži kutsuma ja tänutäheks massaži tegema? Sulle šokolaadi tooma? Või eelistab šarmantne džentelmen hoopis šerbetti?

Sügistervitustega,

Teopea Tiina, TLÜ

Music is what feelings sound like

2006-12-10T15:50:00.000+02:00

Eelmine sügis (2005) oli mul võimalus valida endale lisaerialaks muusikateraapia. Loetakse seda üle aasta, seega võimalus oli topelthea. Haarasin sellest kinni ja tahan Sinuni tuua mõned minu läbielamised ja muusikateraapia kogemused.
Lisaks loengu teoreetilisele sisule toimusid paralleelselt ka praktilised ülesanded. Õppejõud, Alice Pehk, valmistas igaks loenguks mõne muusikaterapeutilise tegevuse.

Tähtis oli see, et sain ise kogeda ja näha kuivõrd muusika võib minule mõjuda; kuivõrd üks muusikapala on teisest erinev ja kuivõrd erinevaid tundeid ning füsioloogilisi muutusi võib muusika tekitada.

Sügise semestri sisuks oli retseptiivne ehk kuulamistehnikatel põhinev muusikateraapia. Peamiselt muusika kuulamine. Muusikalised tegevused muusikaprotsessis on sageli ühendatud teiste loovate tegevustega nagu muusika joonistamine, voolimine, lõikamine-kleepimine, tantsimine, samuti muusika kirjutamine sõnadasse jms.
Kevadsemester sisaldas endas taaskord teoreetilisi teadmisi, aga ka aktiivset ehk musitseerimistehnikatel põhinev muusikateraapia. See oli isegi veel põnevam kui esimene poolaasta. Pillidel mängimine tõi nii palju erinevaid tundeid esile ja pakkus võimaluse lõdvestuda ning mängida parajasti seda, mis oli hinges ja mis tahtis välja saada.

Muusikateraapia positiivseks küljeks tooksingi selle, et muusika ja pillimängimise abil on võimalik omavahel mitteverbaalselt suhelda. Kui ei leia sõnu, siis võta mõni pill. Pole tähtis ega vajalik pillimänguoskus, sest see ei ole muusikateraapias oluline.
Oluline on see, et läbi muusika saab väljendada oma tundeid ja mõtteid. Peale loenguid tuli meil läbida ka praktika, teha vähemalt 10 seanssi, sihtgrupi valimisel oli vaba valik. Ise elan ühes väikeses maakohakeses nagu Kohila, see-tõttu otsustasingi teha ka oma muusikateraapia praktika Kohila Avatud Noortekeskuses.
Tundeid äärmusest äärmuseni; naljakalt tõsiseid ja tõsiselt naljakaid küsimusi; täiesti kontrollimatu balalaika tinistamine või flöödi puhumine.
Ja ikka ja jälle jõudmine arusaamiseni, et pisipõnnidega või koolijutsidega tegelemisel on kõige olulisem olla l o o m u l i k ja Sina ise, sest nad ise seda on!

Nad ütlevad selle eest aitäh :)

Jelena Ivanova, TLÜ

EPSÜ-REBSÜ seiklused Tapal

2006-12-10T15:49:00.000+02:00

Viiendal oktoobil toimus EPSÜ sõprade salapärane väljasõit Tapale - 25 tudengit Tallinnast ja 25 Tartust. Nende seas nii rebaseid kui ka vanemaid psühholooge-tegijaid. Kohale saime rongiga, kus tegime üksteisele plastiliinist ja tõrudest kingitusi. Tapal toimus keskmist sorti pidu. Saimürtsu-tantsu ja mänge. Lisaks kalja joogile ka küpsist peale. Koju tagasi uuesti bussiga. Tartu poole isegi kahekordsega. Pildid ütlevad rohkem kui sõnad.

Pilte veel: http://www.foto24.ee/album/5905 & http://www.flickr.com/photos/30832553@N00

Liis Nõupuu, TÜ

Nüüd ärkavad arstid..

2006-12-10T15:44:00.000+02:00

EPSÜ sünnipäeva koha ülesleidmiseks oli igale külalisele väljakutse. Tallinna Kultuuritehase Polümeri labürindis ekslemine oli paras pähkel, ent kel oli tahtmist, see leidis üles. Meid ei olnud palju, aga meil oli hästi vahva. Küünlad ja padjad, mis tegid olemise hubaseks; värvikirkad õhupallid, mis tegid aeg-ajalt pauke ning panid meid kergelt võpatama. Sõime kringlit, õunu ja kohukesi; mängisime maffiat ja suhtlesime; jagasime mõtteid ja unistasime niisama. Igatpidi meelirahustav üritus!

Ja aastake vanemad oleme nüüd ka :)
EPSÜ tänab südamest kõiki, kes tulid ja olid. EPSÜ ootab järgmise aasta juubelipeole ka!

Ülejäänud sünnipäeval tehtud pilte näeb siit: http://mv.fotopic.net/c1148036.html

Jelena Ivanova, TLÜ

Elu lõpuni kogemusi ega kahetse!

2006-12-10T15:22:00.000+02:00

Tegemist oli nädalaajalise rahvusvahelise suitsiidiennetusprojektiga, millest võtsid osa Leedu, Eesti, Inglismaa ja Taani. Taanlased-inglased lendasid kohale, meie vurasime bussiga.
Enne pikka sõitu läbi Balti riikide tasub öö üleval veeta, et bussis hea uni tuleks, kuna terve selle sõidu ajal pole aknast tavaliselt midagi meeliköitvat näha. Mul oli vaja veel öö enne ärasõitu presentatsioone välja printida, et need teistele külalistele kätte jagada – hea põhjus, miks jälle üks öö Tallinna Ülikooli laboris veeta, lisaks muidugi ka see, et buss läks kell 6:00 hommikul ja mul polnud üldse raha, et taksoga bussijaama sõita...vähemalt nii ma arvasin. Läksin nagu läksin. Raha polnudki vaja, sest süüa lubati anda 3 korda päevas.
Kes meist poleks läbi Läti-Leedu kuhugi Euroopasse sõitnud, kujutades sealjuures ette, et need on tervenisti nii koledad nagu põhimaanteede ümbrus.
Niisiis: üks 9-tunnine sõit Vilniusesse. Autojuhiks “sattus” tõeline naljahammas, kes ütles, et Vilniuse kesklinn on ongi selline agul nagu bussijaama ümbrus. Linnast väljasõit ei võtnud kaua aega ja väsinuna tundus kõik sarnaselt kole.
Paar tundi ja koha nimi oli Birštonas – Vilniusest paarsada kilomeetrit läände. Birštonas tundus pääsemisena võrreldes Vilniusega. Tegu on väga ilusa väikse spa-linnakesega. Midagi Haapsalu-sarnast, ainult et väiksem, ja maaliline jõgi jooksis sinka-vonka
selle ümbert. Seal on isegi suusamägi! Äge!
Saabumisõhtu oli tegevustevaba, chillisime niisama. Järgmine päev oli täis tutvumismänge. Päeva lõpus toimus Intercultural Evening. Maitsesin Wales-st pärit purki topitud mereatru (seaweed). Lõhn oli vastik ja maitse õõvastav. Võtsin ühe lusikatäie ja kolm korda tuli üles. Tarbisin õigesti – seda süüaksegi otse purgist.

Millest siis räägiti ja kes millele spetsialiseerunud oli?
Leedut esindas YPAC ehk Youth Psychological Aid Centre, Taanit Livslinjen ja Suurbritanniat The Samaritans ehk samariitlased. Kõik nad tegelevad peamiselt telefoninõustamisega, kuid on väiksemahuliselt alustanud ka Interneti-põhise nõustamisega.
Taanlastel on ainult paar kontorit, Leedukatel kindlasti üks ja samariitlastel üle 200 (Inglismaa, Iirimaa, Wales), nii et viimased on ülivõimsalt kõikidest teistest suurimad.
Taanlastel tegelevad nõustamisega psühholoogiatudengid ja nende koolitus kestab paar nädalat, kuna eeldatakse, et neil on põhiteadmised olemas – sarnaselt Lahendus.net-le.
Leedukatel tegelevad nõustamisega peamiselt psühholoogiatudengid ja lõplikuks vastuvõtuks on vaja läbida koolitus, mis kestab umbes aasta – teiste maade eeskujul lubasid nad kaaluda selle süsteemi muutmist, kuna sellist aega on paljudel õpingute pärast väga raske leida. Inglased võtavad vabatahtlikeks vastu päris värvilist seltskonda. Neil ei pea mingisugustki erialast haridust olema – küll aga eelistavad nad vanemaid kodanikke.

Huvitav on see, et kui näiteks inglaste organisatsioonile saata e-mail, et oma probleemi kurta, siis selleks on inglastel üldiseks nõustajaks “Jo”, ehk siis meiliaadress on jo@samaritans. Nimevalikut põhjendati sellega, et see on neutraalne ja androgüünne nimi. Taanlastel on samuti kasutusel aliased ja pärisnimesid nad ei kasuta – internetinõustajaid on muidu umbes 3 (oktoobrikuise seisuga).
Võrreldes Lahendus.net-ga on erinevus märgatav, kuna meil on umbes 30 aktiivset lahendajat igal hetkel.
Samariitlastel ainukesena on kasutusel veel ka SMS-nõustamine. Tegemist on väga uuendusliku asjaga. Näiteks kui tekib öösel peol või mujal rahvahulgas olles mõni tähtis küsimus, siis võivad nad “salaja” saata küsimuse ja saada ka peatselt vastuse. Samariitlased saavad garanteerida päris kiire vastamise, kuna kõik saabuvad kõned, meilid, SMS-d saadetakse kindlale kontorile, mis hetkel vaba on. Tihti kestavad vestlused isegi mitmeid kuid…
Hästi oli organisatsioonide vahelist erinevust näha sellest, kuidas käitutakse kõne ajal suitsiidi sooritava inimesega (näiteks on võtnud surmava annuse tablette). Nimelt: taanlased ei suhtle inimesega kuni viimase hingetõmbeni, kuna nende põhimõte on puhtalt suitsiidiennetus. Nad pigem üritavad veenda klienti loobuma oma anonüümsusest, ja kui see ei õnnestu, siis eesmärgiga anda inimesele võimalus telefoniga teistest kohtadest abi leida, lõpetavad nad kõne ilma inimese nõusolekuta ja peavad sellest ka politseisse teatama. Tuldi väga selgelt välja suhtumisega, et inimesele viimastel hetkedel tuge pakkuda on nõustajale ka liiga traumaatiline kogemus ja nad ei peaks seda läbi elama. Samariitlased ja leedukad üritavad samuti panna inimest oma aadressi paljastama, et saaks abi saata, aga kui inimene ei taha politseid-kiirabi, siis nõustajad neid ka ei teavita. Samariitlaste teenuse eesmärk ongi rohkem inimese ärakuulamine, mitte nõustamine selles tähenduses nagu ta on professionaalsetes organisatsioonides.
Terve üks päev oli krooniliste helistajate-meilijate kogemuste vahetamise päralt. Krooniline helistamine on kõikides maades tõesti suur probleem, kuna nad kurnavad meeletult ressursse Mõned vahendid kõnede arvu piiramiseks on kindlate ajagraafikute määramine, millal klient võib tagasi helistada ja samariitlaste ning leedukate puhul mõnikord ka inimese kutsumine harukontorisse.
Muideks – päevad olid väga tihedalt sisustatud ja vaba aega oli raske leida. Viimased kaks päeva olid vabamad – külastasime YPAC-i psühholoogilise abi keskust ja lõpuks(!) lubati meid lasta Vilniuse vanalinna jalutama.
Kõik need kirikud-katedraalid ja Gediminase torn selle kohutavalt suure mäe otsas, mis keset Vilinust kõrgub. Linna peaväljak ja Genotsiidimuuseum võtsid kõik täiesti sõnatuks.

Ma ei hakka siin edasi ahhaatama. Minge ja osalege õpilasvahetustes ja nii paljudes projektides kui vähegi võimalik – saate elu lõpuni kogemusi ega kahetse!

Vaata pilte siit.

Tanel Visnapuu, TLÜ

Empiiriline uurimus Poolamaast

2006-12-10T15:21:00.000+02:00

Mida te teate Poolast? Peale selle, et seal on tohutud piirijärjekorrad, üldse on see meeletu lahmakas maad ja sealsed õunad säilivad vähemalt pool aastat tubastes tingimustes. Noh, meie, 10 TÜ ja TLÜ psühholoogiatudengit, teadsime just sama palju. Ja siis olid meil veel mõned eelarvamused, näiteks, et Poola on Internetitu, et sealset elektrit genereerib iga pereisa ise hõõrudes oma vuntse kuni tekkiv säde varustab majapidamist tunniajalise telekavaatamise tarvis, et külalislahkusest ei pidavat seal vajaka olema.

Selliste eelteadmistega võtsimegi ette reisi Poolamaale. Ja seda, muide, mitte traditsioonilist bussimarsruutipidi, vaid lennukiga Berliini ja sealt järgmisel päeval rongiga Varssavisse. Mugavus missugune. Berliiniseiklused olid igal ühel meist erisugused: kes pidutses terve öö, kes harjutas keelt või tutvus muidu kohaliku eluga, kes kulutasid öö järgmise päeva rongisõiduks kosudes. Ka rongis loksumine oli kõike muud kui igav. Ja kummaline küll, mida lähemale Varssavile, seda lõbusam tundus olevat. Paradoksi selgitav paradoks: kuhu hulk Vana Tallinnat sai? Ja banaanimahl.. ja Cola?

Projekti ametlikuks pealkirjaks oli ”Psychocity” ja nime sobivus Varssavi linnas sai kõigile üsna kiiresti selgeks. Esiteks on enamus linna selline hallide stanilistlike hoonete kogum, millest mingil viisil nt 4st vähemalt 2 meenutasid kolmandat. Aga et ehk ka Tallinna Lasnamäed või Tartu Annelinna võiks selle järgi kutsuda vähemalt ”psychodistrictiks”, toon ma sisse veel ühe olulise seiga – nimelt ühistransport. Varssavi bussi- ja trammijuhid on ilmselt oma koolituse saanud kosmosesüstikute juhtimise vallas. Viimased tegid ilmselt kurvide peal shortcut’te, aga et tramvai näis kogu aeg iga hetk niikuinii õhku tõusvat/lendavat, ei pannud rööbastest väljumist keegi õieti tähele, seega fakti tõestada mul ei õnnestu. Igatahes ühistranspordis mitteistumine on tervisele üsna kahjulik. Ainus vähe tasakaalukam trammijuht lõbustas meid trammipeo ajal – arvestades, et sõidukis viibis niigi ebakaineid tsiviilelanikke, oli see temast äärmiselt vastutulelik.

Esimesel päeval loengut linnapsühholoogiast andnud Maria Lewicka (kes muide kunagi 1989. aastal tegi uurimustöö emotsioone kirjeldavatest sõnadest koos T. Niiduga (vt viiteid)) andis väga vaimustava (ta ise tundus ka sealjuures särtsakalt entusialistlik; see oli ka ainus joon, mis eristas teda naistoomasniiduks olemisest) korrusmajade kujunemisloost ning rääkis ülevaatlikult Varssavi uuest tornelamutega seonduvast trendist – nimelt hoonestuse kodusemaks ja turvalisemaks muutmiseks ehitatakse majadele ümber terastarad või muud sedasorti aiad.

Nii on tekkinud lausa linnalegendid noortest, kes on otsustanud oma korteris pidu korraldada ning koha peremees peab iga külalise tarvis 1km maha jooksma (et valvurile tõestada, et uustulnukas ei ole pätt ega muu ohtlik kaabakas). Palun, veel üks punkt psycho skaalale! Mainitud loeng oli, muide, meie nädalakese kõige akadeemilisem tegevus. Olid ka töögrupid, ent need jäid üsna üürikeseks (sest süüa oli vaja). Siiski olid workshopid piisavalt pikad, et mõista: meie kognitiivsetel kaartidel tuleb peale Poolat lõunasuunas suur AUK kuni Vahemereni. On mingid Ukrainad-Rumeeniad-Bulgaariad ja oli Balkani sõda ja nüüd on Sloveenia-Horvaatia jnejne... aga kus täpselt!?

Jah, nii me siis kakerdasime külmast värisedes mööda kõledat Varssavit ringi. Orienteerusime 50ndatel Stalini rekonstrueeritud vanalinnas. Teate ju, et IIMS ajal lõhuti maha peaaegu kõik need majad, mis olid mingi ime läbi lauspommitamisest pääsenud. Eestlased ei tundnud ”17.-18. sajandi” hoonestusest nii väga vaimustuses olevat – vufflid ju. Vahepeal astusime mõnda soojemasse kohta üles sulama. Saime teada, et poola rahvustoiduks on nii värvilised pelmeenid kui ka hiiglasuur leib sulaselge rasvaga.

Suur oli meie vaimustus, kui me vahetuse viiendal päeval peale ca neljatunnilist rongisõitu end ühtäkki Sopotis leidsime.

See on mereäärne kuurortlinn, ametlikult kuulub Gdanski alla. Autojuhid olid malbed (trammijuhid, muide, mitte nii väga – ilmselt sama koolituse läbinud, mis pealinna omadki), majad olid soojades värvides, mõnekorruselised, armsad. Kogu linn näis päikesesäras naeratavat. Meid viidi suurepärase merevaatega kiirtoidu restorani kala sööma ning peale seda hulpisime mõne tunni veekeskuses. Peale õhtusööki jagati meid taas kahe-kolmekaupa hostidesse laiali. Kui miljonilinnas Varssavis valitses ilmselgelt voodidefitsiit, siis peaaegu miljonilinnas Gdanskis/Sopotis oli lausa tubade puudus. Siinkohal näide tutvusesobitamisest hosti juurde teel olles:
Host: ”Tüdrukud, kas teile meeldivad jänesed?”
M: ”Jaa, nad on väga maitsvad”.
Mõne aja pärast näinud tuba mõistavad need neiud, et peavad TUBA jagama jänesega. Nimelt oli jänese ala (u 5ndik? parandage, kui ma eksin) eraldatud madala taraga, kus ta rõõmsalt närides ja nagistades ringi karelda sai. Seal samas korteris, muide, oli veel sisustuslikke ekstravagantsusi. Kas või hiiglasuure auguga/klaasita aknaga WC otse köögi kõrval.
Järgmise päeva esimese poole veetsime mööda Gdanski linna ekskurseerides. On see vast kaunis koht! Muuhulgas külastasime telliskivikirikut mida 300 aastat ehitatud oldi. Või oli see 400? Ning päeva teine pool möödus kunsti tehes. Igaüks võlus selle workshopi jaoks ilmselt omal meetodil välja. Seos linnapsühholoogiaga?... noh, linnas on ka kunsti... pluss, neis ruumides oli ilmselt sama külm kui Varssavis.

Vahetuse viimase päeva veetsime metsas ”Losti” mängides, kus saime teada, et me oleme hädapätakad, kui meil peaks tekkima vajadus 15 minuti jooksul eimillestki suurele rajule ja tormile looduskaitsealas vihmavari ehitada. (Ämbritäiele veele oksade-lehtede katus vastu ei saanud).
Jääb vaid loota, et muud vahetusel kogunenud teadmised-kogemused on rohkem vettpidavad. Ja muide, keda huvitavad meie varasemad tegevused, kaevake arhiivihämarustest välja möödunuid ”AHHAAsid” ja avastage, kuidas me Sloveenias hobuseburgereid sõime ja Eestis Biomeedikumis hiirte ajude lõikumist kaesime.

Käesolev projekt on ellu viidud Euroopa Ühenduse programmi Euroopa Noored toetuse abil. Selle projekti sisu ei pruugi tingimata kajastada Euroopa Ühenduse või Euroopa Noored Eesti büroo
seisukohti ega hõlma nendepoolset vastutust.

Täname kõik toetajaid ja projektist osavõtjaid!

Viited:
Möödunud”AHHAAd”
Russell, James A.; Lewicka, Maria; Niit, Toomas (1989). A Cross-Cultural Study of a Circumplex Model of Affect: Journal of Personality and Social Psychology. Vol. 57(5)

Pildid: http://www.flickr.com/photos/triptopoland

Maris Vainre, TLÜ

Kuidas leida üles teised psühholoogiatudengid?

2006-12-10T15:12:00.000+02:00

Tegelikult ei ole me maailmas üldse üksi, tegelikult on meie ümber ka teisi psühholoogiatudengeid. Nad tuleb ainult üles leida ;).

Üheks heaks võimaluseks teiste kaasmaalastest psühholoogiatudengitega ühendusse astumiseks on EPSÜ – siis näed, et sinu koolis on ka teisi psühholoogiatudengeid peale oma kursuse ning Eestis on veel teisi koole psühholoogiat õpetamas peale selle, kus ise õpid.

Psühholoogiatudengeid on veel, terve Euroopa on neid täis. Selleks, et Euroopa psühholoogiatudengid teineteist üles leiaksid, on loodud EFPSA (pikemalt öeldes European Federation of Psychology Students’ Associations), mille liikmeteks on iga Euroopa maa pisikesed epsükesed.

EFPSA kaudu saab siis leida partnereid uurimustöödeks ja muudeks üritusteks, leiab kodu paariks ööks mõne teise psü-tudengi juures Euroopas ringi reisides (Travel Network), proovida kätt oma teadustööst artikli avaldamisega üsna varsti käigus olevas Euroopa psühholoogiatudengite ajakirjas ning leida omale hästi palju uusi sõpru ja tuttavaid meie mitmekülgsest maailmajaost.

Iga aasta toimub EFPSA kongress, kus saab kuulata loenguid, osaleda seminaridel ning viibida terve nädala toredate uute tutvuste seltskonnas, samuti on kongress EFPSA üldkoosoleku toimumise ajal. Sel aastal toimub see EFPSA tähtsündmus maikuus Soomes, Turus.
Muide, suvel ilmus EFPSA-t tutvustav artikkel ka ajakirjas European Psychologist. Kui kellelgi on tahtmist seda lugeda, pöördugu minu poole (alloleval e-maili aadressil).
Kui on küsimusi, saatke need – paulak@hot.ee.
Ning otseloomulikult külastage efpsa.org!

Paula Kokovkin, TÜ

Teel kogukonna kohesiooni vanal heal Inglismaal

2006-12-10T15:07:00.000+02:00

Linnatänavad on kirjud. Värvid ei vaheldu mitte ainult majafassaadidel ja hoolikalt korrastatud lillepeenardel, vaid ka inimeste riietuses ja n ä g u d e s. Blackburn with Darwen on üks multikultuursemaid linnu Inglismaal. Ehk isegi Suurbritannias. Just konsentreerituse mõttes. Paraku ei teki seda muljet, vaid ühes linnajaos viibides. Aasialaste, nagu nad India ja Pakistani päritolu inimesi kutsuvad, linnaosas kõrgub siin ja seal mošeesid, majad on küll inglaslikud, ent inimesed kannavad salle peas ja kultuuriomaseid laiu riideid; valgete linnaosa on niisamuti tüüpiline paarismajade/ridaelamute kogum, aga riietusstiil, näovärv on teine. Poed, söögikohad, apteegid, koolid, lasteaiad, ringid suurtele ja väikestele, noorteklubid on kõikjal eraldi. Valgetele, mustadele ja aasialastele. See ei ole seadus, see on nii kujunenud, igaks juhuks. Nagu on baare, kuhu venelane või eestlane ei kipu, sest seal käivad tavaliselt eestlased või venelased.

Koolides on seintel plakatid, mille eesmärgiks on muuta multikultuurset keskkonda ühtsemaks, kohesiivsemaks. Et oleks koole, lasteaedu, noortekeskusi, kus käiksid kõiksugu nahavärviga elanikud, et nad mõistaksid ja oskaksid üksteisest lugu pidada. Et teha asja lihtsamaks, haaratavamaks, arusaadavamaks, ilutsevad postril värvilised liblikad. Allolev kiri kutsub hindama eripärasust.
Aga miks on erivärvilisus liblika- ja lillemaailmas ilus, ent tänavapildis mitte? Kujutage ette, et te ajaksite oma hoovist kõik punasekirjud liblikad minema, et eelistada sinisekirjuid. See tundub ju naeruväärne. Aga sõprade valiku, elukoha valiku juures tundub see palju loomulikum. Loomulikum?

Küsige sealsete moslemite käest, kes nad rahvuselt on - nad vastavad kõhkluseta "British". Ning seejärel nad kirjeldavad, kuidas nende vanemad tulid Indiast-Pakistanist Inglismaale elama. Nende elu Euroopas pole sugugi kerge. Olgugi, et nad on jõukamad, kui nende sugulased kodumaal, tuleb neil tihti seista silmitsi mitte ainult diskrimineerimisest tulenevate raskustega, vaid ka ida-lääne võitlusega neis enestes. Kohtingutel käia näiteks ei tohiks. Muide, naised ei pea nägu ja juukseid katma, kui nad seda ei taha. Kujutlege noorte elu läänes, kes usu tõttu ei tohiks oma silmarõõmuga nelja silma all kohtuda, või õhtul sõpradega teha seda, mis läänetraditsioonis nii tavapärane on (trajektoor baar/pubi-klubi). Mulle tundub, et seal tähendab täiskasvanuks saamine sisemise tasakaalu leidmist, eeldusel, et see on võimalik.

Et panna inimesi mõistma värvilise maailma ilu, näeb linnavalitsus kurja vaeva. Tänavaile riputatakse plakateid demonstreerimaks õnnelikku kooseksisteerimist. Aasia naised tuuakse lillevanikuid punuma koos valgete naistega. Kulub kuid, lõpuks nad leiavad teineteist, sõlmivaid sidemeid, leiavad teises omasuguse. Nad ütlevad, et nahavärv on küll erinev, aga veri on ju sama värvi. Kas me enne seda ei teadnud? Rahutusi, streike pole enam ammu olnud, ehk on see vaeva nägemise tulemus.

Öeldakse, et elu on ebaõiglane. Aga kui igaüks õige pisut tuleks vastu, arvestaks, oleks avatum, muudaks see siis midagi? Mitmekesisus ei kaota oma värvisära, kui me õpime seda hindama, nagu kevadel ärkavad lilled-liblikad meid rõõmustavad.

Maris Vainre, TLÜ

EFPSA nupuke!

2006-12-10T15:01:00.000+02:00

Täna tahaksin ma rääkida teile EFPSA (European Federation of Psychology Associations) Travel Networkist. Olete kursis Hospitality Clubi ja sarnaste ühingute tegevusega?
Põhimõte on järgmine: võimaluse korral pakud Sina kellelegi öömaja (nii mitmeks ajaühikuks, kui Sulle sobib) ja tema teeb sedasama. Üüri enamasti ei küsita, aga söök-jook ja muu kõrvalolev vaikimisi paketis ei ole.
EFPSA Travel Network erineb kõigist samalaadsetest just selle poolest, et see ühendab Euroopa psühholoogiatudengeid. Või kunagi tudengeid olnud ja niisama lahtise meelega inimesi. Ehksiis, reisi planeerides, lähed EFPSA Travel Networki aadressile: www.efpsa-travel.net, registreerid ennast (isegi, kui Sul parajasti vaba voodit-diivanit-madratsit-põrandat ei ole, ära muretse, registreerimise ja teenuse kasutamisega Sa millekski ei kohustu), otsid endale sobivas riigis-linnas inimese, kes Sulle kõige sümpaatsem on ja saadad palve, tutvustad ennast ja oma plaane. Kui talle sobib, siis asjad pakkida ja teeeeleeee!
Eitavast vastusest ei tasu kohe heituda, ehk on kellelgi teisel samuti hea pakkumine. Ja siis: teeeeleeee!

PS! kui lisainfonälg vaevab, kirjuta: marisvainre@gmail.com

Tere, kevad, tere kõik!

2006-04-30T19:04:00.000+03:00

Idee, et EPSÜl võiks olla päris oma AHHAA toimetus koos kindlate inimestega, tuli ühel EPSÜ koosolekul. Saime jänkul sabast kinni - idee teoks!
Mulle on alati meeldinud kirjutada rohkem kui rääkida, see-tõttu ka huvi sellise toreda asja vastu. Pealegi, EPSÜ ja AHHAA - kirglikud sõbrad omavahel. Mulle nad igatahes mõlemad meeldivad. Inspiratsiooni ammutasin ka vanadest AHHAA väljaannetest, Te vaid lugege neid! Küllaga asjalikkust ja krampideni nalja!

Mis on plaanis? Igakuine AHHAA, kõigile ja tasuta, ka Interneti üles.
Tuua teieni värskemaid uudiseid, kõlakaid, uurimuste ja eksperimentide tulemusi, toimunud ja tulevate ürituste ülevaateid psühholoogiamaastikult ja mujalt. Selle kõige sekka ka huumorit ja ehk ka kunsti.

Tunnistan käsi südamel - tegeleda kooli kõrvalt ka millegi muuga kui konspektide lehitsemisega on puhas rõõm ja lust. Ja kui palju väärt kogemusi, kui palju ilusaid inimesi olen kohanud!

Meid on kokku neli, liigume edasi..

Minu nimi on Elina Randoja ja üldiselt tutvustan end kui Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja suhtekorralduse eriala esimese kursuse tudengit. AHHAAsse sattusin peaaegu kogemata – kuulutust reporterite vajakajäämise kohta märkasin viimasel päeval ning avalduse saatsin ära vaid mõni tund enne tähtaja lõppu. Miks mind valiti? Hea küsimus, vastusest oleksin isegi huvitatud.
AHHAA on minu jaoks suurepärane võimalus end täiendada ja harida küllaltki uutel teemadel - igapäevaelus puudub mul lähedane ja isiklik suhe psühholoogia kui teadusega. Samas loodan siiski ka omaltpoolt midagi pakkuda - võib-olla värskeid mõtteid ja uutmoodi lähenemist.
Minu koostöö AHHAAga saab kindlasti olema huvitav ja ehk naudite Teie seda sama palju kui mina ise.
Pange sallid kaela ja minge välja – kevad on käeulatuses!

AHHAA reporteriks sain nii, et ühel heal päeval oli listis kuulutus, et AHHAAsse otsitakse uusi tegijaid, kes lehe regulaarselt ilmuma paneksid. Mõtlesin proovida, kuna keskkoolis käisin ajakirjanduse ja meedia klassis (Pärnu Ühisgümnaasiumis) ning nüüd õpin Tallinna Ülikoolis inimeseõpetuse suunal psühholoogiat ja kuna AHHAA on psühholoogiaüliõpilaste väljaanne, siis tundus, et seal saan oma kaks huvi ühendada.
Enda iseloomustuseks võiksin öelda, et olen üsna uudishimulik ja armastan proovida kõike, mis uus ja huvitav, seepärast haarasin ka kinni võimalusest ajakirjanikutööd teha. Loodan lehte tehes ise natuke targemaks saada ja kõigile psühholoogiahuvilistele põnevat lugemist pakkuda.

Kuna pandi kohustus ennast tutvustada, siis peaksin seda ka tegema. Tavaliselt olen ma lühike ja konkreetne. Olen Eva- psühholoogia (Tartu Ülikool) esmakursuslane. Alles hiljuti sai täis 21 eluaastat. Ajalehes AHHAA anti mulle reporteri amet, aga see, miks ja kuidas ma selle sain, on üks täitsa loogiline, ent liialt pikk jutt. Põhiline on asjaolu, et siin ma nüüd olen ja üritan edastada omalt poolt teile need sündmused-jutud, mis on ehk mõtlemapanevad ja kõigi eelduste kohaselt psühholoogia-alased.

Vaadelda, vaadelda, vaadelda

2006-04-30T18:54:00.000+03:00

Toimus ьks kummaline, ent huvitav vaatlus Tartu ning Tallinna Ьlikoolis. Mхte oli vдlja selgitada, kas sool on roll riietumisele. Tдpsemalt otsustati tдhelepanu pццrata kьsimusele, kumma kдe panevad ьleriide(jope, mantel jne.) varrukasse esimesena mehed, kumma naised. Ja peab ьtlema, et seda tasus vaadelda:
Tartus vaadeldi kokku 206, Tallinnas ~400 tudengit.
Tartu
Meestest 74,6 % pani kхigepealt varrukasse oma parema kдe, 25,4 % vasaku.
Naistest 54,8 % vasaku ning 45,8 % parema.

Tallinn
Meestest 78,7 % parem, 21,3 % vasak kдsi.
Naistest 48 % parem ja 52 % vasak kдsi.

Silma hakkab tдiesti sihikindel tulemus, et mehed armastavad end sooja riidesse mдssida juhituna paremast kдest. Naistel pole erilist erinevust- tulemused jagunevad enam-vдhem pooleks.
Miks siis kasutavad tudengmeesterahvad oma paremat kдtt esimesena? Kes teab, дkki on tegemist lihtsalt paremakдelisusega. Aga vahest hoopis asjaoluga, et esimene käsi läheb alati lihtsamini varrukasse kui teine, järelikult peab
vasaku kдega olema mххtmistega tдpsem, mis oleks pхhjendatav faktiga,et just parempoolne aju poolkera tццtleb teatavasti ruumilist informatsiooni (samaaegselt juhtides teist keha poolt-antud juhul paremat). Kuna mehel on “valida”, kas panna keerulisemasse situatsiooni kдsi, mis on juhitud rohkem olukorrale sobivamast “ьlemusest” vхi kдsi, mis jдrgib hoopis teistlaadi infotццtluse nьansse, teeb ta ilmselt parema hakkamasaamise nimel otsuse parema ajupoolkera kasuks.

Ilmselt pole see olukord aga nii lihtsalt seletatav midagi. Mis ma oskan цelda- vдga asjalik ja ootamatu tulemus igal juhul.

Vaatluse viisid Tartus lдbi Iti Kanter, Tallinnas Kalev Salla, Kristel Kask, Laura Noodepera, Kristiina Rein.

Eva Ots, TÜ

Teisel pool suletud uksi

2006-04-30T07:02:00.000+03:00

Mis tööd teevad enamik 30. aasta ringis kena välimusega noori naisi?
Ühte asja nad tavaliselt igatahes ei tee - nad ei sea iga päev samme Tartu Vanglasse, et lahendada 50- 60 nõudliku “kliendi” probleeme. Eha Kõiv töötab nimelt Tartu Vangla inspektor-kontaktisikuna.

Kes on vangla inspektor kontaktisik?
Inspektor- kontaktisik on vangide probleemide edastaja ja lahendaja, ta on otsene ja vahetu side vangla juhtkonna, vangla erinevate osakondade ja vangi vahel. Vangid ei saa ise minna rääkima vangla direktoriga ning kõik probleemid lahendatakse läbi inspektor-kontaktisiku.

Kuidas sattusid sellele tööle?
Tööle sattusin pigem juhuslikult, lõpetasin Eesti Riigikaitse Akadeemia korrektsiooni eriala 1997. a., praeguse Siseakadeemia. Sel ajal Tartu Vanglat alles planeeriti ehitada, Tallinnasse aga ei tahtnud ma tööle minna. Töötasin aastaid Tabivere Vallavalitsuse õigusnõunikuna. Tartusse kolides hakkasin otsima uut töökohta, mis oleks kodule lähemal. Küsisin Tartu vanglast erialale vastavat tööd ning mind võeti tööle.

Milline näeb välja inspektor - kontaktisiku tavaline tööpäev?
Tööle minnes panen oma mobiiltelefoni väikesesse metallkarpi ning esitan töötõendi, mille vastu saan oma võtmed, läbin metalliotsija ning valgustatakse läbi ülariided ning käekott. Töötajatel on keelatud kaasa võtta vangidele mittelubatud asju, muuhulgas päikeseprille ja ravimeid, relvi, alkoholi, mobiiltelefone ja fotoaparaate. Uksest sisse saades panen selga ametivormi ja lähen
oma töökabinetti, mis on kahe inspektor-kontaktisiku käsutuses. Siis vaatan üle oma teenindavate vangide nimekirja ja lähen oma sektsiooni. Vangid paiknevad lukustatud kambrites kahekaupa, avan kordamööda kõigi kambrite toiduluugid, et korjata kirjad, võtta vastu avaldused ja taotlused ning protokollida vangide probleemid, samuti panna nad kirja erinevate isikute vastuvõtule. Kui kirjad ja taotlused korjatud siis edastan protokollitud probleemid ja vestlussoovid asjaosalistele. Kontaktisiku tööpäev kestab 8 tundi, jagatuna teenindatavate vangide arvuga, jääb ühe isiku teenindamiseks 8-9 minutit päevas.

Milliseid kohustusi sa selle 8-9 minuti jooksul täitsa jõuad?
Selle lühikese aja sisse kuulub erinevate vahemaade läbimine, kirjade postitamine, vastuskirjade koostamine, koosolekutel osalemine, taotluste lahendamine, asjade toomine laost, vastuse edastamine, vangla reeglite tutvustamine ja rikkumise puhul distsiplinaarmenetluse läbiviimine, hügieenitarvete ja ajalehtede jagamine, üks kord nädalas kauba tellimise lehtedele kinnipeetavate raha jääkide kirjutamine, kaubalehtede jagamine ja kokkukorjamine ning kauplusele edastamine, kirjade jagamine, nende avamine ja keelatud asjade äravõtmine. Iseloomustuste tegemine, kambrite korrasoleku kontrollimine, vangide varade arvestuse pidamine, seisukoha andmine taotluste lahendamiseks.

Mida positiivset su töö sulle annab?
Tööl saan eesti keskmist palka, kustutatakse õppelaen, on 35-päevane ametniku puhkus, tasuta vormiriietus, võimalus sportida, käia koolitusel, ühisüritustel ning tunne, et sind on kogu aeg vaja.
Kui suur on sinu kui psühholoogi roll oma töös?Kindlasti suur. Tuleb suhelda isikutega, kellelt on võetud vabadus ning, kes ei ole sellega leppinud ja harjunud. Vangid on väga nõudlikud kliendid, ma iseloomustaks neid nende endi sõnadega “Ma olen kinnipeetav ja mul on õigused ning vanglal on kohustused.“ Nad magavad tegevusetusest päevad läbi ning öösiti ei ole und, mõtlevad välja probleeme. Mõni tunneb, et istub kinni süütult, teine kahetseb tehtut, kardetakse teisi vange, muretsetakse oma vabaduses oleva vara ning perekonna pärast. On olnud paar juhust, kus üritatakse enesetappu, kuid tihti ei mõelda tõsiselt teise ilma minekust, vaid tahetakse endale tähelepanu tõmmata või ebameeldivast kambrikaaslasest lahti saada. Kuna kontaktisik puutub kõige rohkem vangiga kokku, tuleb olla esmane psühholoog, proovida vangi rahustada ning vangi käitumist ette näha.

Milliste isikuomadustega inimene saab inspektor-kontaktisiku ametikohal hakkama?
Kiire, töökas, täpne, aus, koostöövõimeline, uudishimulik, julge ja rahulik.

Kas su töös on kunagi tekkinud ohtlikke situatsioone?
On antud mõista, et nad kunagi vabanevad ja siis maksavad kätte. Samuti on öeldud, et neil on oma inimesed vabaduses, kes kätte maksavad ning väidavad, et nad teavad, kus ma elan, mis autoga sõidan. On lubatud kuuma vett visata. Vangide poolt on mind ümber piiratud ja ülbelt küsitud mida sa nüüd teed? Vangide hulgas on HIV-positiivseid, kuid kes konkreetselt, ei ole inspektor-kontaktisikule teada.

Hirmu ei ole selle peale tekkinud?
Hirm oli alguses tööle minnes, nüüd olen vangidega harjunud. Territooriumil on palju valvekaameraid. Vange on võimalik motiveerida paremini käituma distsiplinaarkaristustega, mis mõjutavad vanglasiseste soodustuste andmist, samuti ennetähtaegset vabanemist.

Mida sa ütleksid nüüd neile inimestele kes peale kõike seda ikkagi tahaksid inspektor -kontaktisikuks saada?
Töö on huvitav ja ole sugugi nii hirmus nagu paistab ja arvatakse.

Helen Teesalu, TLÜ

Horse or vegetable?

2006-04-30T06:16:00.000+03:00

Mul on Sulle kaks lugu rääkida, võta mugav asend sisse!

Suur, põhjalik ja kolme riigi noorsoovahetuse projekt sai alguse Eestis, mille juhiks oli Triin Ulla. Programmi nimi oli “Healing: Art vs. Medicine?”, mis kestis 24.09-2005-1.10.2005. Justkui eile. Üritusi toimus nii Tallinnas kui Tartus.
Mis tegime? Peale majutust võtsime Café Petersonis külalisi vastu. Sotsialiseerusime ja mekkisime traditsioonilisi jooke, kõrrega ja kõrreta!

Keskaegne Tallinna Vanalinn, giidiks Triin Ulla ja Janno Siimar ning loomaaed koos Aleksei Turovskiga. Mõni inimene lihtsalt oskab jutuga kaasa haarata ja oma matkale viia!

City Rally-ta ei saa! Naersid, laulsid ja lugesid meile luuletusi ette. Mulle jääb veel tükiks ajaks meelde ühe poola tudengi enda laulujupike “Tere, oitäh, tere, oitäh, terviseks!” Ja nii siiras, ja nii armas.
Tegevusi oli nii palju, ma nüüd siis jätkan. Kunsti- ja muusikateraapia workshopid olid väga meeldejäävad. Diskussioon, mis pärast aset leidis, oli nii mõnelegi meist vajalik ja arendav. Loovate tegemiste kõrval ka sportisime – Pirita rannas, Tartu Aura Keskuses ja bowlingus. Biomeedikumisse ei satu ka meist igaüks ja tihti. Suur maja, mis on täis teadust, inimesi valgetes kitlites ja rotikesi. Peale selle külastati Tartus ka Botaanikaaeda, Eesti Rahvusmuuseumit, klubi Tallinnat ja käidi Jannus Harro loengus.
Ollakse rõõmus. Oma rõõmus ollakse vahel ka natuke kurb, sest alati miski saab otsa, et miski saaks uuesti alata. Kordaläinud projekt võttis oma otsad kokku saunapeol. Kes olid, need teavad, kes ei olnud, neil on alati võimalus taolistest
projektidest osa võtta või ise käima panna. Suure tahtmise juures on paljud asjad võimalikud!

Käesolev projekt on ellu viidud Euroopa Ühenduse programmi Euroopa Noored toetuse abil. Selle projekti sisu ei pruugi tingimata kajastada Euroopa Ühenduse või Euroopa Noored Eesti büroo seisukohti ega hõlma nendepoolset vastutust.

Nüüd aga sellest, kuidas meid vastu võeti. Käisime novembris 2005 Sloveenias.
Ma olen küll titana pilvedes lennanud, aga sellel reisil õppisin end küll uuesti rihmadega tooli külge klammerdama. Tõus oli kõdi tunne, maandumine rohkem liblikatunne, eriti kõhus! Eriti liblikatunne oli, kui me nädala pärast Tallinna maale laskusime. Turbulents või asi!

Kohe Ljubljanasse me ei kimanud, vahepealne peatuspaik oli Berliin ehk Hallo, wunderschön und groß Deutschland! Ühesõnaga, kõige põnevam oli minu jaoks see, kuidas iga paar/grupp pidi ise enda guuesthouse`i üles leidma. Ou, aga Berliin on päris suur ka ju! Kristin ja mina, uhked metroopiletid käes, kaks paari viiekopikalisi, tuleb ainult õige suund leida ja õige numbri- ning tähekombinatsiooniga metroo peale istuda. Jah, kõigest. Guesthouse`i leidmiseks kulus umbeskeskmiselt 1,5 tundi. Metrooga valesse/lõpp-peatusesse sõita ja ups, see küll õige koht ei ole, ups veelkord ja naeratus. Käisime mitu eramaja läbi, enne kui kohale jõudsime. Inimesed lihtsalt ütlesid, et no, that street doesn`t exist. Mismõttes? Lõpuks, kindlad, et oleme õige ukse taga, avab meile ukse üks viisakas ja sõbralik saksa Herr ja ütleb, et ei, mina ei ole tema ning suunab meid järgmisesse tänavasse. Õige tänava ja maja avastasime umbes poole tunni pärast?!

Ljubljana võttis meid vastu kerge, aga teistsuguse külmaga kui Eestis. Rohkem künkaid ja mägesid!
Ljubljana, kesklinna korter Triin Ullaga, külje all neljatärnihotell, aknast paistab suur tabloo temperatuuri ja kellaajaga, super vanaema super apple-struggle-ga, mida veel tahta?! Paik oli suurepärane, vanaema veelgi enam ja sloveenia mleko on leka-leka!

Aga kus käisime ja mida tegime? Ma arvan, et igast reisist, ükskõik kui pikk või lühike see ka ei ole, on võimalik kirjutada raamat. Mina seda praegu ei tee, vaid toon Sinuni minu mällu kõige eredamalt sööbinud tegemised/tunded/mälestused.
Kogu aeg saime süüa! Mina olin igatahes pidevalt nagu väike kolobok. Liha, juurviljad, supid, salatid, koogid, kõikvõimalikud vedelikud, mis käeulatuses olid/ei olnud: kuidas ma seda kõike seedida küll jõudsin?! Tõtt-öelda, ei jõudnuki. Ja kui Sa oled harjunud cheese- või muiduburgeriga, siis Sloveenia kesklinnas leidub selline putka nagu „HOT HORSE BURGER”! Jah! pärispäris hobuse lihast kokkupressitud kotlett kahe saiaviilu vahel. Ma olin selle delikatessiga ettevaatlik (sest minu arvates me juba ühel õhtul sõime hobuselihapihvi). Ma rohkem ei tahtnud.
Ühel õhtul käisime aga swingi tantsusamme õppimas. Palju rahvast väikeses swingi lokaalis. Positiivne, rütmikas, kaasakiskuv muusika ja imelised swingi tantsijad. Ilus on vaadata kui vabalt ja plastiliselt võib inimese keha liikuda. Kingad, keerlevad seelikud, kaabud! Super visuaalne elamus!
Üks paik, mis mõju avaldas oli PUM ehk koolist välja langenud noorte rehabilitatsioonikeskus. Mis mul kõige rohkem meelde jäi oli see, et poisid ja tüdrukud, kes seal käivad, olid eelmise aasta kevadel ostnud v ä g a katkise auto, hankinud igaltpoolt kokku üsna palju varuosasid ja muud vidinaid, õmmelnud, teinud ja värvinud ise auto sisemuse/välimuse. Kel suurem huvi – http://www.tin-ljubljana.si/.

Teine koht, mis naeratama pani, oli City in City, selline linn linnas, mis oli väga värviküllane ja boheemlaslik. Mõni maja oli justkui palkidest kokku klopsitud ja teisele korrusele ulatus redel. Selle linna ühes ruumis me ka viibisime. Tegime workshoppi. Katsusime-nuusutasime-juhatasime üksteist. Mõnus end sloveenia või poola tudengi kätte usaldada – sall silmade ees ja teine laseb Sul igasuguseid elu pisiasju tunnetada. Puhas ja ehe psühholoogia! Leige voolav vesi kraanist pimesi on hoopis midagi muud kui seesama lahtiste silmadega, või näiteks seista teise korruse äärel ja tunnetada, et all on tühjus ja ma võin kukkuda ning teadmine Sind hoidvast inimesest, või tuttavate maitseainete lõhn, või teine inimene, või trummid, või trepist üles/alla, või apelsini lõhn jpm.

Aina põnevamaks läks! Ühel päeval jalutasime pikad pambuse pulgad peas. Kui Sul ei ole seda vajaminevat ja väga tähtsat n-ö auku peas, siis ei ole sugugi lihtne ühest toa otsast teise kõndida. Pulk ei tohi maha kukkuda! Mis juhtus minul? Minul juhtus see, et ma jäingi pulgaga koha peale tiirlema, kui olin end tagasiteele ümber pööramas - see kurikael ei tahtnud paigale jääda! Kõkutamisest pillasin selle muidugi maha ja panin selle samahästi tagasi ning jõudsin kriimustuseta finišisse. Ouh neid idamaiseid kunste osata ennast tasakaalus hoida!

Mis peamine! Nädalavahetus möödus meil väga lumiselt ja tormiselt. Et jõuda Kranjska Gorani pidime minema ringiga ehk Itaaliast läbi sõitma. Pole ju iseenesest paha, mis siis, et bussist Itaalias kordagi välja ei astunud. See oli öine ja möödavuhisev Italiano. See oli pigem tunne, tunne, et Itaalia oli päris akna taga ja siinsamas ning mõne sammu kaugusel.

Lund oli, lund oli lausa kaelani! Öösel ei maganud, käisime hoopis ilmavõludega tutvumas ehk pehmed lendamised-maandumised lumme ja seal pikali, pärast oli mõnus vesine!

Tead, Sloveenia inimesed on ilusad ja sõbralikud, eriti sõbralikud on nad Big-Pig mängu õpetama. Mõte on selles, et röhitseda nagu notsu, ja seda nii tõsiselt, et ei tohi tilkagi naerda. Iga silma- või suunurgas tekkinud naerukurd võrdub vedeliku tarbimisega. Sul peab eelnevalt ääreni täis klaas olema. Pokaalid saavad üsna kähku tühjaks, kõhud keeravad end kõverasse, silmad täituvad naerupisaratega ja kõigil on hea olla!
Reisi- ja muidumuljeid on kuhjaga, sellega praegu piirdun.
Minu jaoks oli see inimesi ühendav ja ennast ning teisi avastav ja kõike-ei saa/taha/oska sõnadesse panna reis!

EPSÜ on sõbrad on tunne on hea! Aitäh kõigile, kes tulid, olid ja südamesse jäid!

Muide, ees on veel Poola reis, mis loodetavasti leiab aset 2006. aasta oktoobri lõpus. Teemaks on linnapsühholoogia. Tõtt-öelda, pisike õhin on sees küll!

Jelena Ivanova, TLÜ

Mida huvitavat?

2006-04-30T04:40:00.000+03:00

TÜ Psühhiaatriakliinik viib läbi mitmeid paanikahäiret puudutavaid uurimistöid, neist ühe eesmärgiks on vabatahtlike katsealuste abiga hinnata paanikahoogude geneetilise eelsoodumuse fenotüüpilisi avaldusi ning määrata viimaste varieeruvuse aluseks olevaid geneetilisi eripärasid. Uuringu täpsemaks eesmärgiks on hinnata es-citaloprami (serotoniinainevahetust mõjutav antidepressant, mida kasutatakse efektiivselt ärevuse ja depressiooni raviks) mõju tervete vabatahtlike koletsüsokiniinitundlikkusele ning tundlikkuse muutumise võimalike erinevuste seoseid serotoniinisüsteemi geneetiliste polümorfismidega.

Uuringu katsealusteks otsitakse kehaliselt ja psüühiliselt terveid isikuid, kelle koletsüstokiniinitundlikust uuritakse.

Uuring toimub kahes etapis: esimeses osas tehakse kõigile pideva arstliku kontrolli all viibivatele katsealustele CCK test, registreeritakse kardiovaskulaarsed näitajad ning võetakse vereproov geneetilise materjali saamiseks. Samuti palutakse uuritaval hinnata oma ärevusilminguid vastavatel skaaladel (VAS – ärevuse visuaalanaloogskaala ja PSS – paanikasümptomite skaala). Sobivad uuritavad lülitatakse uuringu teise etappi.

Teine etapp koosneb kahest 6-nädalasest perioodist, mille kestel saavad uuritavad ravi platseebo või es-citalopramiga. Peale mõlema perioodi lõppu CCK testi korratakse.

Sõnaseletus: koletsüstokiniin (CCK) on inimese ajus leiduv valk, mida uuringute põhjal arvatakse osalevat paljude närvisüsteemi talituste (ka ärevuse tekkimise ja püsimise) regulatsioonis.

Elina Randoja, TÜ