Horse or vegetable?
Mul on Sulle kaks lugu rääkida, võta mugav asend sisse!
Suur, põhjalik ja kolme riigi noorsoovahetuse projekt sai alguse Eestis, mille juhiks oli Triin Ulla. Programmi nimi oli “Healing: Art vs. Medicine?”, mis kestis 24.09-2005-1.10.2005. Justkui eile. Üritusi toimus nii Tallinnas kui Tartus.
Mis tegime? Peale majutust võtsime Café Petersonis külalisi vastu. Sotsialiseerusime ja mekkisime traditsioonilisi jooke, kõrrega ja kõrreta!
Keskaegne Tallinna Vanalinn, giidiks Triin Ulla ja Janno Siimar ning loomaaed koos Aleksei Turovskiga. Mõni inimene lihtsalt oskab jutuga kaasa haarata ja oma matkale viia!
Lund oli, lund oli lausa kaelani! Öösel ei maganud, käisime hoopis ilmavõludega tutvumas ehk pehmed lendamised-maandumised lumme ja seal pikali, pärast oli mõnus vesine!
Tead, Sloveenia inimesed on ilusad ja sõbralikud, eriti sõbralikud on nad Big-Pig mängu õpetama. Mõte on selles, et röhitseda nagu notsu, ja seda nii tõsiselt, et ei tohi tilkagi naerda. Iga silma- või suunurgas tekkinud naerukurd võrdub vedeliku tarbimisega. Sul peab eelnevalt ääreni täis klaas olema. Pokaalid saavad üsna kähku tühjaks, kõhud keeravad end kõverasse, silmad täituvad naerupisaratega ja kõigil on hea olla!
Reisi- ja muidumuljeid on kuhjaga, sellega praegu piirdun.
Minu jaoks oli see inimesi ühendav ja ennast ning teisi avastav ja kõike-ei saa/taha/oska sõnadesse panna reis!
EPSÜ on sõbrad on tunne on hea! Aitäh kõigile, kes tulid, olid ja südamesse jäid!
Suur, põhjalik ja kolme riigi noorsoovahetuse projekt sai alguse Eestis, mille juhiks oli Triin Ulla. Programmi nimi oli “Healing: Art vs. Medicine?”, mis kestis 24.09-2005-1.10.2005. Justkui eile. Üritusi toimus nii Tallinnas kui Tartus.
Mis tegime? Peale majutust võtsime Café Petersonis külalisi vastu. Sotsialiseerusime ja mekkisime traditsioonilisi jooke, kõrrega ja kõrreta!
Keskaegne Tallinna Vanalinn, giidiks Triin Ulla ja Janno Siimar ning loomaaed koos Aleksei Turovskiga. Mõni inimene lihtsalt oskab jutuga kaasa haarata ja oma matkale viia! City Rally-ta ei saa! Naersid, laulsid ja lugesid meile luuletusi ette. Mulle jääb veel tükiks ajaks meelde ühe poola tudengi enda laulujupike “Tere, oitäh, tere, oitäh, terviseks!” Ja nii siiras, ja nii armas.
Tegevusi oli nii palju, ma nüüd siis jätkan. Kunsti- ja muusikateraapia workshopid olid väga meeldejäävad. Diskussioon, mis pärast aset leidis, oli nii mõnelegi meist vajalik ja arendav. Loovate tegemiste kõrval ka sportisime – Pirita rannas, Tartu Aura Keskuses ja bowlingus. Biomeedikumisse ei satu ka meist igaüks ja tihti. Suur maja, mis on täis teadust, inimesi valgetes kitlites ja rotikesi. Peale selle külastati Tartus ka Botaanikaaeda, Eesti Rahvusmuuseumit, klubi Tallinnat ja käidi Jannus Harro loengus.
Ollakse rõõmus. Oma rõõmus ollakse vahel ka natuke kurb, sest alati miski saab otsa, et miski saaks uuesti alata. Kordaläinud projekt võttis oma otsad kokku saunapeol. Kes olid, need teavad, kes ei olnud, neil on alati võimalus taolistest
projektidest osa võtta või ise käima panna. Suure tahtmise juures on paljud asjad võimalikud!
Käesolev projekt on ellu viidud Euroopa Ühenduse programmi Euroopa Noored toetuse abil. Selle projekti sisu ei pruugi tingimata kajastada Euroopa Ühenduse või Euroopa Noored Eesti büroo seisukohti ega hõlma nendepoolset vastutust.
Nüüd aga sellest, kuidas meid vastu võeti. Käisime novembris 2005 Sloveenias.
Ma olen küll titana pilvedes lennanud, aga sellel reisil õppisin end küll uuesti rihmadega tooli külge klammerdama. Tõus oli kõdi tunne, maandumine rohkem liblikatunne, eriti kõhus! Eriti liblikatunne oli, kui me nädala pärast Tallinna maale laskusime. Turbulents või asi!
Kohe Ljubljanasse me ei kimanud, vahepealne peatuspaik oli Berliin ehk Hallo, wunderschön und groß Deutschland! Ühesõnaga, kõige põnevam oli minu jaoks see, kuidas iga paar/grupp pidi ise enda guuesthouse`i üles leidma. Ou, aga Berliin on päris suur ka ju! Kristin ja mina, uhked metroopiletid käes, kaks paari viiekopikalisi, tuleb ainult õige suund leida ja õige numbri- ning tähekombinatsiooniga metroo peale istuda. Jah, kõigest. Guesthouse`i leidmiseks kulus umbeskeskmiselt 1,5 tundi. Metrooga valesse/lõpp-peatusesse sõita ja ups, see küll õige koht ei ole, ups veelkord ja naeratus. Käisime mitu eramaja läbi, enne kui kohale jõudsime. Inimesed lihtsalt ütlesid, et no, that street doesn`t exist. Mismõttes? Lõpuks, kindlad, et oleme õige ukse taga, avab meile ukse üks viisakas ja sõbralik saksa Herr ja ütleb, et ei, mina ei ole tema ning suunab meid järgmisesse tänavasse. Õige tänava ja maja avastasime umbes poole tunni pärast?!
Ljubljana võttis meid vastu kerge, aga teistsuguse külmaga kui Eestis. Rohkem künkaid ja mägesid!
Ljubljana, kesklinna korter Triin Ullaga, külje all neljatärnihotell, aknast paistab suur tabloo temperatuuri ja kellaajaga, super vanaema super apple-struggle-ga, mida veel tahta?! Paik oli suurepärane, vanaema veelgi enam ja sloveenia mleko on leka-leka!
Aga kus käisime ja mida tegime? Ma arvan, et igast reisist, ükskõik kui pikk või lühike see ka ei ole, on võimalik kirjutada raamat. Mina seda praegu ei tee, vaid toon Sinuni minu mällu kõige eredamalt sööbinud tegemised/tunded/mälestused.
Kogu aeg saime süüa! Mina olin igatahes pidevalt nagu väike kolobok. Liha, juurviljad, supid, salatid, koogid, kõikvõimalikud vedelikud, mis käeulatuses olid/ei olnud: kuidas ma seda kõike seedida küll jõudsin?! Tõtt-öelda, ei jõudnuki. Ja kui Sa oled harjunud cheese- või muiduburgeriga, siis Sloveenia kesklinnas leidub selline putka nagu „HOT HORSE BURGER”! Jah! pärispäris hobuse lihast kokkupressitud kotlett kahe saiaviilu vahel. Ma olin selle delikatessiga ettevaatlik (sest minu arvates me juba ühel õhtul sõime hobuselihapihvi). Ma rohkem ei tahtnud.
Ühel õhtul käisime aga swingi tantsusamme õppimas. Palju rahvast väikeses swingi lokaalis. Positiivne, rütmikas, kaasakiskuv muusika ja imelised swingi tantsijad. Ilus on vaadata kui vabalt ja plastiliselt võib inimese keha liikuda. Kingad, keerlevad seelikud, kaabud! Super visuaalne elamus!
Üks paik, mis mõju avaldas oli PUM ehk koolist välja langenud noorte rehabilitatsioonikeskus. Mis mul kõige rohkem meelde jäi oli see, et poisid ja tüdrukud, kes seal käivad, olid eelmise aasta kevadel ostnud v ä g a katkise auto, hankinud igaltpoolt kokku üsna palju varuosasid ja muud vidinaid, õmmelnud, teinud ja värvinud ise auto sisemuse/välimuse. Kel suurem huvi – http://www.tin-ljubljana.si/.
Teine koht, mis naeratama pani, oli City in City, selline linn linnas, mis oli väga värviküllane ja boheemlaslik. Mõni maja oli justkui palkidest kokku klopsitud ja teisele korrusele ulatus redel. Selle linna ühes ruumis me ka viibisime. Tegime workshoppi. Katsusime-nuusutasime-juhatasime üksteist. Mõnus end sloveenia või poola tudengi kätte usaldada – sall silmade ees ja teine laseb Sul igasuguseid elu pisiasju tunnetada. Puhas ja ehe psühholoogia! Leige voolav vesi kraanist pimesi on hoopis midagi muud kui seesama lahtiste silmadega, või näiteks seista teise korruse äärel ja tunnetada, et all on tühjus ja ma võin kukkuda ning teadmine Sind hoidvast inimesest, või tuttavate maitseainete lõhn, või teine inimene, või trummid, või trepist üles/alla, või apelsini lõhn jpm.
Aina põnevamaks läks! Ühel päeval jalutasime pikad pambuse pulgad peas. Kui Sul ei ole seda vajaminevat ja väga tähtsat n-ö auku peas, siis ei ole sugugi lihtne ühest toa otsast teise kõndida. Pulk ei tohi maha kukkuda! Mis juhtus minul? Minul juhtus see, et ma jäingi pulgaga koha peale tiirlema, kui olin end tagasiteele ümber pööramas - see kurikael ei tahtnud paigale jääda! Kõkutamisest pillasin selle muidugi maha ja panin selle samahästi tagasi ning jõudsin kriimustuseta finišisse. Ouh neid idamaiseid kunste osata ennast tasakaalus hoida!
Tegevusi oli nii palju, ma nüüd siis jätkan. Kunsti- ja muusikateraapia workshopid olid väga meeldejäävad. Diskussioon, mis pärast aset leidis, oli nii mõnelegi meist vajalik ja arendav. Loovate tegemiste kõrval ka sportisime – Pirita rannas, Tartu Aura Keskuses ja bowlingus. Biomeedikumisse ei satu ka meist igaüks ja tihti. Suur maja, mis on täis teadust, inimesi valgetes kitlites ja rotikesi. Peale selle külastati Tartus ka Botaanikaaeda, Eesti Rahvusmuuseumit, klubi Tallinnat ja käidi Jannus Harro loengus.
Ollakse rõõmus. Oma rõõmus ollakse vahel ka natuke kurb, sest alati miski saab otsa, et miski saaks uuesti alata. Kordaläinud projekt võttis oma otsad kokku saunapeol. Kes olid, need teavad, kes ei olnud, neil on alati võimalus taolistest
projektidest osa võtta või ise käima panna. Suure tahtmise juures on paljud asjad võimalikud!
Käesolev projekt on ellu viidud Euroopa Ühenduse programmi Euroopa Noored toetuse abil. Selle projekti sisu ei pruugi tingimata kajastada Euroopa Ühenduse või Euroopa Noored Eesti büroo seisukohti ega hõlma nendepoolset vastutust.
Nüüd aga sellest, kuidas meid vastu võeti. Käisime novembris 2005 Sloveenias.
Ma olen küll titana pilvedes lennanud, aga sellel reisil õppisin end küll uuesti rihmadega tooli külge klammerdama. Tõus oli kõdi tunne, maandumine rohkem liblikatunne, eriti kõhus! Eriti liblikatunne oli, kui me nädala pärast Tallinna maale laskusime. Turbulents või asi!
Kohe Ljubljanasse me ei kimanud, vahepealne peatuspaik oli Berliin ehk Hallo, wunderschön und groß Deutschland! Ühesõnaga, kõige põnevam oli minu jaoks see, kuidas iga paar/grupp pidi ise enda guuesthouse`i üles leidma. Ou, aga Berliin on päris suur ka ju! Kristin ja mina, uhked metroopiletid käes, kaks paari viiekopikalisi, tuleb ainult õige suund leida ja õige numbri- ning tähekombinatsiooniga metroo peale istuda. Jah, kõigest. Guesthouse`i leidmiseks kulus umbeskeskmiselt 1,5 tundi. Metrooga valesse/lõpp-peatusesse sõita ja ups, see küll õige koht ei ole, ups veelkord ja naeratus. Käisime mitu eramaja läbi, enne kui kohale jõudsime. Inimesed lihtsalt ütlesid, et no, that street doesn`t exist. Mismõttes? Lõpuks, kindlad, et oleme õige ukse taga, avab meile ukse üks viisakas ja sõbralik saksa Herr ja ütleb, et ei, mina ei ole tema ning suunab meid järgmisesse tänavasse. Õige tänava ja maja avastasime umbes poole tunni pärast?!
Ljubljana võttis meid vastu kerge, aga teistsuguse külmaga kui Eestis. Rohkem künkaid ja mägesid!
Ljubljana, kesklinna korter Triin Ullaga, külje all neljatärnihotell, aknast paistab suur tabloo temperatuuri ja kellaajaga, super vanaema super apple-struggle-ga, mida veel tahta?! Paik oli suurepärane, vanaema veelgi enam ja sloveenia mleko on leka-leka!
Aga kus käisime ja mida tegime? Ma arvan, et igast reisist, ükskõik kui pikk või lühike see ka ei ole, on võimalik kirjutada raamat. Mina seda praegu ei tee, vaid toon Sinuni minu mällu kõige eredamalt sööbinud tegemised/tunded/mälestused.
Kogu aeg saime süüa! Mina olin igatahes pidevalt nagu väike kolobok. Liha, juurviljad, supid, salatid, koogid, kõikvõimalikud vedelikud, mis käeulatuses olid/ei olnud: kuidas ma seda kõike seedida küll jõudsin?! Tõtt-öelda, ei jõudnuki. Ja kui Sa oled harjunud cheese- või muiduburgeriga, siis Sloveenia kesklinnas leidub selline putka nagu „HOT HORSE BURGER”! Jah! pärispäris hobuse lihast kokkupressitud kotlett kahe saiaviilu vahel. Ma olin selle delikatessiga ettevaatlik (sest minu arvates me juba ühel õhtul sõime hobuselihapihvi). Ma rohkem ei tahtnud.
Ühel õhtul käisime aga swingi tantsusamme õppimas. Palju rahvast väikeses swingi lokaalis. Positiivne, rütmikas, kaasakiskuv muusika ja imelised swingi tantsijad. Ilus on vaadata kui vabalt ja plastiliselt võib inimese keha liikuda. Kingad, keerlevad seelikud, kaabud! Super visuaalne elamus!
Üks paik, mis mõju avaldas oli PUM ehk koolist välja langenud noorte rehabilitatsioonikeskus. Mis mul kõige rohkem meelde jäi oli see, et poisid ja tüdrukud, kes seal käivad, olid eelmise aasta kevadel ostnud v ä g a katkise auto, hankinud igaltpoolt kokku üsna palju varuosasid ja muud vidinaid, õmmelnud, teinud ja värvinud ise auto sisemuse/välimuse. Kel suurem huvi – http://www.tin-ljubljana.si/.
Teine koht, mis naeratama pani, oli City in City, selline linn linnas, mis oli väga värviküllane ja boheemlaslik. Mõni maja oli justkui palkidest kokku klopsitud ja teisele korrusele ulatus redel. Selle linna ühes ruumis me ka viibisime. Tegime workshoppi. Katsusime-nuusutasime-juhatasime üksteist. Mõnus end sloveenia või poola tudengi kätte usaldada – sall silmade ees ja teine laseb Sul igasuguseid elu pisiasju tunnetada. Puhas ja ehe psühholoogia! Leige voolav vesi kraanist pimesi on hoopis midagi muud kui seesama lahtiste silmadega, või näiteks seista teise korruse äärel ja tunnetada, et all on tühjus ja ma võin kukkuda ning teadmine Sind hoidvast inimesest, või tuttavate maitseainete lõhn, või teine inimene, või trummid, või trepist üles/alla, või apelsini lõhn jpm.
Aina põnevamaks läks! Ühel päeval jalutasime pikad pambuse pulgad peas. Kui Sul ei ole seda vajaminevat ja väga tähtsat n-ö auku peas, siis ei ole sugugi lihtne ühest toa otsast teise kõndida. Pulk ei tohi maha kukkuda! Mis juhtus minul? Minul juhtus see, et ma jäingi pulgaga koha peale tiirlema, kui olin end tagasiteele ümber pööramas - see kurikael ei tahtnud paigale jääda! Kõkutamisest pillasin selle muidugi maha ja panin selle samahästi tagasi ning jõudsin kriimustuseta finišisse. Ouh neid idamaiseid kunste osata ennast tasakaalus hoida!
Mis peamine! Nädalavahetus möödus meil väga lumiselt ja tormiselt. Et jõuda Kranjska Gorani pidime minema ringiga ehk Itaaliast läbi sõitma. Pole ju iseenesest paha, mis siis, et bussist Itaalias kordagi välja ei astunud. See oli öine ja möödavuhisev Italiano. See oli pigem tunne, tunne, et Itaalia oli päris akna taga ja siinsamas ning mõne sammu kaugusel.
Lund oli, lund oli lausa kaelani! Öösel ei maganud, käisime hoopis ilmavõludega tutvumas ehk pehmed lendamised-maandumised lumme ja seal pikali, pärast oli mõnus vesine!Tead, Sloveenia inimesed on ilusad ja sõbralikud, eriti sõbralikud on nad Big-Pig mängu õpetama. Mõte on selles, et röhitseda nagu notsu, ja seda nii tõsiselt, et ei tohi tilkagi naerda. Iga silma- või suunurgas tekkinud naerukurd võrdub vedeliku tarbimisega. Sul peab eelnevalt ääreni täis klaas olema. Pokaalid saavad üsna kähku tühjaks, kõhud keeravad end kõverasse, silmad täituvad naerupisaratega ja kõigil on hea olla!
Reisi- ja muidumuljeid on kuhjaga, sellega praegu piirdun.
Minu jaoks oli see inimesi ühendav ja ennast ning teisi avastav ja kõike-ei saa/taha/oska sõnadesse panna reis!
EPSÜ on sõbrad on tunne on hea! Aitäh kõigile, kes tulid, olid ja südamesse jäid!Muide, ees on veel Poola reis, mis loodetavasti leiab aset 2006. aasta oktoobri lõpus. Teemaks on linnapsühholoogia. Tõtt-öelda, pisike õhin on sees küll!
Jelena Ivanova, TLÜ
0 Vastukaja:
Postita kommentaar
<< Home