Teel kogukonna kohesiooni vanal heal Inglismaal

Linnatänavad on kirjud. Värvid ei vaheldu mitte ainult majafassaadidel ja hoolikalt korrastatud lillepeenardel, vaid ka inimeste riietuses ja n ä g u d e s. Blackburn with Darwen on üks multikultuursemaid linnu Inglismaal. Ehk isegi Suurbritannias. Just konsentreerituse mõttes. Paraku ei teki seda muljet, vaid ühes linnajaos viibides. Aasialaste, nagu nad India ja Pakistani päritolu inimesi kutsuvad, linnaosas kõrgub siin ja seal mošeesid, majad on küll inglaslikud, ent inimesed kannavad salle peas ja kultuuriomaseid laiu riideid; valgete linnaosa on niisamuti tüüpiline paarismajade/ridaelamute kogum, aga riietusstiil, näovärv on teine. Poed, söögikohad, apteegid, koolid, lasteaiad, ringid suurtele ja väikestele, noorteklubid on kõikjal eraldi. Valgetele, mustadele ja aasialastele. See ei ole seadus, see on nii kujunenud, igaks juhuks. Nagu on baare, kuhu venelane või eestlane ei kipu, sest seal käivad tavaliselt eestlased või venelased.

Koolides on seintel plakatid, mille eesmärgiks on muuta multikultuurset keskkonda ühtsemaks, kohesiivsemaks. Et oleks koole, lasteaedu, noortekeskusi, kus käiksid kõiksugu nahavärviga elanikud, et nad mõistaksid ja oskaksid üksteisest lugu pidada. Et teha asja lihtsamaks, haaratavamaks, arusaadavamaks, ilutsevad postril värvilised liblikad. Allolev kiri kutsub hindama eripärasust.
Aga miks on erivärvilisus liblika- ja lillemaailmas ilus, ent tänavapildis mitte? Kujutage ette, et te ajaksite oma hoovist kõik punasekirjud liblikad minema, et eelistada sinisekirjuid. See tundub ju naeruväärne. Aga sõprade valiku, elukoha valiku juures tundub see palju loomulikum. Loomulikum?

Küsige sealsete moslemite käest, kes nad rahvuselt on - nad vastavad kõhkluseta "British". Ning seejärel nad kirjeldavad, kuidas nende vanemad tulid Indiast-Pakistanist Inglismaale elama. Nende elu Euroopas pole sugugi kerge. Olgugi, et nad on jõukamad, kui nende sugulased kodumaal, tuleb neil tihti seista silmitsi mitte ainult diskrimineerimisest tulenevate raskustega, vaid ka ida-lääne võitlusega neis enestes. Kohtingutel käia näiteks ei tohiks. Muide, naised ei pea nägu ja juukseid katma, kui nad seda ei taha. Kujutlege noorte elu läänes, kes usu tõttu ei tohiks oma silmarõõmuga nelja silma all kohtuda, või õhtul sõpradega teha seda, mis läänetraditsioonis nii tavapärane on (trajektoor baar/pubi-klubi). Mulle tundub, et seal tähendab täiskasvanuks saamine sisemise tasakaalu leidmist, eeldusel, et see on võimalik.

Et panna inimesi mõistma värvilise maailma ilu, näeb linnavalitsus kurja vaeva. Tänavaile riputatakse plakateid demonstreerimaks õnnelikku kooseksisteerimist. Aasia naised tuuakse lillevanikuid punuma koos valgete naistega. Kulub kuid, lõpuks nad leiavad teineteist, sõlmivaid sidemeid, leiavad teises omasuguse. Nad ütlevad, et nahavärv on küll erinev, aga veri on ju sama värvi. Kas me enne seda ei teadnud? Rahutusi, streike pole enam ammu olnud, ehk on see vaeva nägemise tulemus.

Öeldakse, et elu on ebaõiglane. Aga kui igaüks õige pisut tuleks vastu, arvestaks, oleks avatum, muudaks see siis midagi? Mitmekesisus ei kaota oma värvisära, kui me õpime seda hindama, nagu kevadel ärkavad lilled-liblikad meid rõõmustavad.


Maris Vainre, TLÜ