Elu lõpuni kogemusi ega kahetse!

Tegemist oli nädalaajalise rahvusvahelise suitsiidiennetusprojektiga, millest võtsid osa Leedu, Eesti, Inglismaa ja Taani. Taanlased-inglased lendasid kohale, meie vurasime bussiga.
Enne pikka sõitu läbi Balti riikide tasub öö üleval veeta, et bussis hea uni tuleks, kuna terve selle sõidu ajal pole aknast tavaliselt midagi meeliköitvat näha. Mul oli vaja veel öö enne ärasõitu presentatsioone välja printida, et need teistele külalistele kätte jagada – hea põhjus, miks jälle üks öö Tallinna Ülikooli laboris veeta, lisaks muidugi ka see, et buss läks kell 6:00 hommikul ja mul polnud üldse raha, et taksoga bussijaama sõita...vähemalt nii ma arvasin. Läksin nagu läksin. Raha polnudki vaja, sest süüa lubati anda 3 korda päevas.
Kes meist poleks läbi Läti-Leedu kuhugi Euroopasse sõitnud, kujutades sealjuures ette, et need on tervenisti nii koledad nagu põhimaanteede ümbrus.
Niisiis: üks 9-tunnine sõit Vilniusesse. Autojuhiks “sattus” tõeline naljahammas, kes ütles, et Vilniuse kesklinn on ongi selline agul nagu bussijaama ümbrus. Linnast väljasõit ei võtnud kaua aega ja väsinuna tundus kõik sarnaselt kole.
Paar tundi ja koha nimi oli Birštonas – Vilniusest paarsada kilomeetrit läände. Birštonas tundus pääsemisena võrreldes Vilniusega. Tegu on väga ilusa väikse spa-linnakesega. Midagi Haapsalu-sarnast, ainult et väiksem, ja maaliline jõgi jooksis sinka-vonka
selle ümbert. Seal on isegi suusamägi! Äge!
Saabumisõhtu oli tegevustevaba, chillisime niisama. Järgmine päev oli täis tutvumismänge. Päeva lõpus toimus Intercultural Evening. Maitsesin Wales-st pärit purki topitud mereatru (seaweed). Lõhn oli vastik ja maitse õõvastav. Võtsin ühe lusikatäie ja kolm korda tuli üles. Tarbisin õigesti – seda süüaksegi otse purgist.

Millest siis räägiti ja kes millele spetsialiseerunud oli?
Leedut esindas YPAC ehk Youth Psychological Aid Centre, Taanit Livslinjen ja Suurbritanniat The Samaritans ehk samariitlased. Kõik nad tegelevad peamiselt telefoninõustamisega, kuid on väiksemahuliselt alustanud ka Interneti-põhise nõustamisega.
Taanlastel on ainult paar kontorit, Leedukatel kindlasti üks ja samariitlastel üle 200 (Inglismaa, Iirimaa, Wales), nii et viimased on ülivõimsalt kõikidest teistest suurimad.
Taanlastel tegelevad nõustamisega psühholoogiatudengid ja nende koolitus kestab paar nädalat, kuna eeldatakse, et neil on põhiteadmised olemas – sarnaselt Lahendus.net-le.
Leedukatel tegelevad nõustamisega peamiselt psühholoogiatudengid ja lõplikuks vastuvõtuks on vaja läbida koolitus, mis kestab umbes aasta – teiste maade eeskujul lubasid nad kaaluda selle süsteemi muutmist, kuna sellist aega on paljudel õpingute pärast väga raske leida. Inglased võtavad vabatahtlikeks vastu päris värvilist seltskonda. Neil ei pea mingisugustki erialast haridust olema – küll aga eelistavad nad vanemaid kodanikke.

Huvitav on see, et kui näiteks inglaste organisatsioonile saata e-mail, et oma probleemi kurta, siis selleks on inglastel üldiseks nõustajaks “Jo”, ehk siis meiliaadress on jo@samaritans. Nimevalikut põhjendati sellega, et see on neutraalne ja androgüünne nimi. Taanlastel on samuti kasutusel aliased ja pärisnimesid nad ei kasuta – internetinõustajaid on muidu umbes 3 (oktoobrikuise seisuga).
Võrreldes Lahendus.net-ga on erinevus märgatav, kuna meil on umbes 30 aktiivset lahendajat igal hetkel.
Samariitlastel ainukesena on kasutusel veel ka SMS-nõustamine. Tegemist on väga uuendusliku asjaga. Näiteks kui tekib öösel peol või mujal rahvahulgas olles mõni tähtis küsimus, siis võivad nad “salaja” saata küsimuse ja saada ka peatselt vastuse. Samariitlased saavad garanteerida päris kiire vastamise, kuna kõik saabuvad kõned, meilid, SMS-d saadetakse kindlale kontorile, mis hetkel vaba on. Tihti kestavad vestlused isegi mitmeid kuid…
Hästi oli organisatsioonide vahelist erinevust näha sellest, kuidas käitutakse kõne ajal suitsiidi sooritava inimesega (näiteks on võtnud surmava annuse tablette). Nimelt: taanlased ei suhtle inimesega kuni viimase hingetõmbeni, kuna nende põhimõte on puhtalt suitsiidiennetus. Nad pigem üritavad veenda klienti loobuma oma anonüümsusest, ja kui see ei õnnestu, siis eesmärgiga anda inimesele võimalus telefoniga teistest kohtadest abi leida, lõpetavad nad kõne ilma inimese nõusolekuta ja peavad sellest ka politseisse teatama. Tuldi väga selgelt välja suhtumisega, et inimesele viimastel hetkedel tuge pakkuda on nõustajale ka liiga traumaatiline kogemus ja nad ei peaks seda läbi elama. Samariitlased ja leedukad üritavad samuti panna inimest oma aadressi paljastama, et saaks abi saata, aga kui inimene ei taha politseid-kiirabi, siis nõustajad neid ka ei teavita. Samariitlaste teenuse eesmärk ongi rohkem inimese ärakuulamine, mitte nõustamine selles tähenduses nagu ta on professionaalsetes organisatsioonides.
Terve üks päev oli krooniliste helistajate-meilijate kogemuste vahetamise päralt. Krooniline helistamine on kõikides maades tõesti suur probleem, kuna nad kurnavad meeletult ressursse Mõned vahendid kõnede arvu piiramiseks on kindlate ajagraafikute määramine, millal klient võib tagasi helistada ja samariitlaste ning leedukate puhul mõnikord ka inimese kutsumine harukontorisse.
Muideks – päevad olid väga tihedalt sisustatud ja vaba aega oli raske leida. Viimased kaks päeva olid vabamad – külastasime YPAC-i psühholoogilise abi keskust ja lõpuks(!) lubati meid lasta Vilniuse vanalinna jalutama.
Kõik need kirikud-katedraalid ja Gediminase torn selle kohutavalt suure mäe otsas, mis keset Vilinust kõrgub. Linna peaväljak ja Genotsiidimuuseum võtsid kõik täiesti sõnatuks.

Ma ei hakka siin edasi ahhaatama. Minge ja osalege õpilasvahetustes ja nii paljudes projektides kui vähegi võimalik – saate elu lõpuni kogemusi ega kahetse!

Vaata pilte siit.

Tanel Visnapuu, TLÜ