Kuidas Tiina ja Kristjan Nordis käisid

Tahan jutustada loo sellest, kuidas me täna koos Kristjan Indusega Akadeemia Nordis psühholoogiaüliõpilastele EPSÜt tutvustmas käisime. Aga enne seda tänaksin abipead Priitu, kellele kannatlikkuse tõttu üritus üldse alguse sai. Ja siis tänaksin Nordi toredat sekretäri, kes Priidu kirjade-kõnede rahe välja kannatas ning leppis meie jaoks kokku ajad/kohad :)

Lugu ise niisugune...

Nädal tagasi leppisime Nordiga kokku, et EPSÜ esindajad lähevad 26ndal septembrikuu päeval kell 17.00 ruumi 116 esmakursuslastele EPSÜst rääkima. Mina, alati valmis midagi uut katsetama, olin kohe minemas. Ent päev varem mõistsin, et üksi siiski mitte. Võõras kant, võõrad inimesed...
Võtsin julguse kokku ja tegin legendaarsele Kristjan Indusele ettepaneku kaasa tulla (kahel põhjusel: ta kandis tudengipäevade avaparaadil väga elegntselt EPSÜ lippu ning ühtegi teist EPSÜkat parasjagu msn-is ei olnud). Ta oli nõus ja lubas minuga kell 16.30 Koskla trollipeatuses kohtuda :)

Niisiis kell 16.33 astusin Vabaduse väljakul trolli number 3.
Kell 16.36 läksid kaks kooliõpilast trollist maha. Istusin vabanenud kohale ja... ja mõistsin äkki, et mul pole õrna aimugi, millest ma nordikatele rääkima hakkan... Maad hakkas võtma paanika... Aga järgmisest peatusest astus peale naeratav Kristjan. Tema muretu oleku tõttu unustasin minagi paanika, hoolimata sellest, et me kumbki ei teadnud isegi, kus peatuses maha minna...
Juhtus, et Siili peatuses läksime maha ning juba paistiski Siili tänava silt. Nord asub Siili 14. Silt Siili 7 oli paljutõotav. Kõndisime edasi suunas, kus paistis rohkem Siili aadressiga maju. Ühel pool tänavat paistsid numbrid 7, 9/11, 13... ja teisel pool 17, 21, 23. Asi hakkas kahtlane tunduma. Ja naljakas. Seisime siis keset tänavat, 6 minutit viiest puudu ning kehitasime õlgu. Meid päästis pärismaalane, kes küll ei teadnud, kus paaris numbritega majad asuvad, kuid selgitas kuhu suunda minna, et Nordi jõuda. Edasi juba silt juhatas, jõudsime kenasti 17.00 kohale.

Kui kokkulepitud auditooriumile lähenesime, olin taas paanikas... mis ma räägin neile? mis ma räägin neile? oli ainus mõte peas. Pöörasime ümber nurga, auditooriumi uks oli lahti. Hingasin sügavalt sisse ja... ja siis jälle kergendatult välja. Ruumis ei olnud mitte ühtegi inimest:)
Seisime taas veidi nõutuna ja kui parasjagu tegelesin stendil sealse EPSÜ flaieri kaks aastat uuema variandi vastu vahetamisega, ilmus nurga tagant üks härrasmees - kuulus Kolga ise. Tal paistis siiralt hea meel olevat, et me seal olime. Ka temas paistis tühi auditoorium veidi hämmeldust tekitavat. Edasi läks asi veelgi positiivsemaks, tuli üks õpilane. Seadsime juba koos tema ja härra Kolgaga end tühjas audikas sisse, kui saabus meie sõber sekretär. Enda rõõmuks kuulsime, et ülejäänud õpilased ootavad hoopis teises ruumis.

Vahepealne osa on minu jaoks natuke udune. Ajaga, mis kulus ühest koridorist teise minekuks, suutsin täielikult paanikasse sattuda. Ei, ma siiski rääkisin ühest, teisest, kolmandast, teiset, ühest, kolmandast asjast ja jagasin flaiereid ning Kolga küsis küsimusi.
Kristjan on tõeline džentelmen, aitas iga kord välja, kui mõtte päris sõlme läks :) Esinemine lõppes Kolga valusa käepigistuse ning nõuannetega, kuidas praremat ettekannet teha ja isegi tagasihoidliku aplausi saime.

Ent ka 2-3nda kursuse loengusse läksime rääkima. Seal olid inimesed lubatud ruumis juba kohal. Tegime lühidalt. Mu mõte oli krussis-sassis nagu vanaema lõngakast.
Härra Nieberg andis meile tänutäheks testi, mille abil mõõta oma õnnelikkuse määra (saadaval Tiina käest - tsaluvee@gmail.com)

Äkki teeme EPSÜkate õnnelikkuse määra edetabeli?:)

Kokkuvõtteks oli lõbus õhtupoolik. Nord on omamoodi, kuid sõbralik. Loodan, et sealsed vahvad/toredad/tegusad psühholoogiatudengid jõuavad EPSÜ üritustele.
Ja Kristjan! Sinust oli kena žest minuga kaasa tulla. Kas ma peaks Su garaaži kutsuma ja tänutäheks massaži tegema? Sulle šokolaadi tooma? Või eelistab šarmantne džentelmen hoopis šerbetti?


Sügistervitustega,

Teopea Tiina, TLÜ