Oled rebane või ei ole?

Kiman tramm number ühega Hobujaamast Kretzwaldi peatusesse. Rebastega kokkusaamiseni on jäänud loetud minutid. Tramm peatub. Sammun kiirel sammul TLÜ peamaja fujaeesse lootes näha uudishimulikke psühholoogia rebaseid. Astun uksest sisse ja etskae! mõned isegi kohal! Ja Karlil isegi võileib kaasas! Kuna meie minemine veidike hilineb ja noore rebase Karli kõht on tühi, siis pistab ta võila kohe sealsamas trepil ka nahka :)

Tõsi, meid oli vähe, see-eest meie valduses oli 40kohaline buss ja ees sõit tundmatusse kohta. Meie süüa olid mõned kringlid, juua mõned joogid, tantsida vähemalt 4 muusikaplaati, mängida inimesiühendavaid mänge, rääkida üksteisele juttu, kudrutada ja..

Iga kord kui on EPSÜ üritus, on minu au ja lugupidamine kõigile, kes kohale tulevad. N-ö vanu epsükaid on a l a t i rõõm näha, sama siiras rõõm on näha ka uusi inimesi!

Meil oli suurepärane võimalus kasutada Tamsalu Kultuurimaja suurt saali ja mida me ka tegime. Kuna sellel ruumil oli uks, mis viis maja tagumisse parki, siis peo lõpus käisid mõned tantsupoisid- ja tüdrukud end pimedas pargis jahutamas. Leidsime kiiged ja ronimisturnikad! Võite ainult ette kujutada, millega me siis seal tegelesime. Käed olid lõpuks küll veidi villis, aga süda täis lusti ja puhast rõõmu!

Iga EPSÜ ürituse järel tunnen, et mõni inimene on saanud veel kallimaks kui ta oli enne. See on tähtis.

Vaata teisi põnevusi!

Jelena Ivanova, TLÜ

“Kes Teist kenadest neiudest veel vabad on?”

Sõites tagasi EPSÜ-REPSÜlt kasutan võimalust ja panen kirja ka mõned mõtted oma esimesest kohtumistest epsükatega. Ka epsükad on eestlased, kes tihtipeale ei saa alguses vedama, kuid hiljem ei saa aga jällegi pidama. Esimesed muljed ei olnud tingimata ülevoolavad, kuna tundus, et inimesi koguneb vähem kui esialgselt plaanitud.

Igaljuhul, pärast mõningast ootamist seadsimegi oma sammud teele. Just nimelt teele, sest sihtpunkti hoiti meie eest kiivalt saladuses. Pikk ja lõbus bussisõit sai sisustatud jäämurdmismängudega stiilis “Kes Teist kenadest neiudest veel vabad on?” ja “Kas Teie lapsed on veel vallalised ?” Eks igaühel ole oma huvid. Kuid mida aeg edasi, seda segasemaks muutus olukord: buss muudkui sõitis ja sõitis, maantee äärest libisesid mööda märgid, mis ütlesid “Tallinn 50 km” ja “Tallinn 80 km” ja enamgi. Pärast pooleteist tunnist sõitu selgus, et meie tänane õhtu möödub Tamsalus, mis on muide täpselt sama kaugel Tallinnast kui ta on Tartust.

Tamsalusse jõudes saime ennast kiiresti sisse seatud kohalikus kultuurikeskuses ning õhtu võis alata. Õhtu jooksul sai näha nii mõndagi: hoogsaid jive-samme, lõbusaid seltskonnamänge, ohtraid põsemusisi ning tähelepanelikud inimesed märkasid ka kuidas mõned tüdrukud kostitasid poisse kõrvakiiludega. Isegi allakirjutanut “õnnistati” ühe sellisega. Kui nüüd eht-eestlaslikult viriseda, siis tuleb tunnistada, et kahjuks alahinnati näljaste tudengite suutlikust süüa kringlit ja juua koka-koolat, kuid kindlasti on tegemist selliste tühiste vigadega, mida saab alati parandada. Kindel on aga see, et mina jään ootama juba järgmist EPSÜ-REPSÜt ning järgmisi rebaseid, keda kogu see trall ees ootab.


Karl Läll, TLÜ