Oled rebane või ei ole?

Kiman tramm number ühega Hobujaamast Kretzwaldi peatusesse. Rebastega kokkusaamiseni on jäänud loetud minutid. Tramm peatub. Sammun kiirel sammul TLÜ peamaja fujaeesse lootes näha uudishimulikke psühholoogia rebaseid. Astun uksest sisse ja etskae! mõned isegi kohal! Ja Karlil isegi võileib kaasas! Kuna meie minemine veidike hilineb ja noore rebase Karli kõht on tühi, siis pistab ta võila kohe sealsamas trepil ka nahka :)

Tõsi, meid oli vähe, see-eest meie valduses oli 40kohaline buss ja ees sõit tundmatusse kohta. Meie süüa olid mõned kringlid, juua mõned joogid, tantsida vähemalt 4 muusikaplaati, mängida inimesiühendavaid mänge, rääkida üksteisele juttu, kudrutada ja..

Iga kord kui on EPSÜ üritus, on minu au ja lugupidamine kõigile, kes kohale tulevad. N-ö vanu epsükaid on a l a t i rõõm näha, sama siiras rõõm on näha ka uusi inimesi!

Meil oli suurepärane võimalus kasutada Tamsalu Kultuurimaja suurt saali ja mida me ka tegime. Kuna sellel ruumil oli uks, mis viis maja tagumisse parki, siis peo lõpus käisid mõned tantsupoisid- ja tüdrukud end pimedas pargis jahutamas. Leidsime kiiged ja ronimisturnikad! Võite ainult ette kujutada, millega me siis seal tegelesime. Käed olid lõpuks küll veidi villis, aga süda täis lusti ja puhast rõõmu!

Iga EPSÜ ürituse järel tunnen, et mõni inimene on saanud veel kallimaks kui ta oli enne. See on tähtis.

Vaata teisi põnevusi!

Jelena Ivanova, TLÜ