Tere, kevad, tere kõik!

Idee, et EPSÜl võiks olla päris oma AHHAA toimetus koos kindlate inimestega, tuli ühel EPSÜ koosolekul. Saime jänkul sabast kinni - idee teoks!
Mulle on alati meeldinud kirjutada rohkem kui rääkida, see-tõttu ka huvi sellise toreda asja vastu. Pealegi, EPSÜ ja AHHAA - kirglikud sõbrad omavahel. Mulle nad igatahes mõlemad meeldivad. Inspiratsiooni ammutasin ka vanadest AHHAA väljaannetest, Te vaid lugege neid! Küllaga asjalikkust ja krampideni nalja!

Mis on plaanis? Igakuine AHHAA, kõigile ja tasuta, ka Interneti üles.
Tuua teieni värskemaid uudiseid, kõlakaid, uurimuste ja eksperimentide tulemusi, toimunud ja tulevate ürituste ülevaateid psühholoogiamaastikult ja mujalt. Selle kõige sekka ka huumorit ja ehk ka kunsti.

Tunnistan käsi südamel - tegeleda kooli kõrvalt ka millegi muuga kui konspektide lehitsemisega on puhas rõõm ja lust. Ja kui palju väärt kogemusi, kui palju ilusaid inimesi olen kohanud!

Meid on kokku neli, liigume edasi..

Minu nimi on Elina Randoja ja üldiselt tutvustan end kui Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja suhtekorralduse eriala esimese kursuse tudengit. AHHAAsse sattusin peaaegu kogemata – kuulutust reporterite vajakajäämise kohta märkasin viimasel päeval ning avalduse saatsin ära vaid mõni tund enne tähtaja lõppu. Miks mind valiti? Hea küsimus, vastusest oleksin isegi huvitatud.
AHHAA on minu jaoks suurepärane võimalus end täiendada ja harida küllaltki uutel teemadel - igapäevaelus puudub mul lähedane ja isiklik suhe psühholoogia kui teadusega. Samas loodan siiski ka omaltpoolt midagi pakkuda - võib-olla värskeid mõtteid ja uutmoodi lähenemist.
Minu koostöö AHHAAga saab kindlasti olema huvitav ja ehk naudite Teie seda sama palju kui mina ise.
Pange sallid kaela ja minge välja – kevad on käeulatuses!

AHHAA reporteriks sain nii, et ühel heal päeval oli listis kuulutus, et AHHAAsse otsitakse uusi tegijaid, kes lehe regulaarselt ilmuma paneksid. Mõtlesin proovida, kuna keskkoolis käisin ajakirjanduse ja meedia klassis (Pärnu Ühisgümnaasiumis) ning nüüd õpin Tallinna Ülikoolis inimeseõpetuse suunal psühholoogiat ja kuna AHHAA on psühholoogiaüliõpilaste väljaanne, siis tundus, et seal saan oma kaks huvi ühendada.
Enda iseloomustuseks võiksin öelda, et olen üsna uudishimulik ja armastan proovida kõike, mis uus ja huvitav, seepärast haarasin ka kinni võimalusest ajakirjanikutööd teha. Loodan lehte tehes ise natuke targemaks saada ja kõigile psühholoogiahuvilistele põnevat lugemist pakkuda.

Kuna pandi kohustus ennast tutvustada, siis peaksin seda ka tegema. Tavaliselt olen ma lühike ja konkreetne. Olen Eva- psühholoogia (Tartu Ülikool) esmakursuslane. Alles hiljuti sai täis 21 eluaastat. Ajalehes AHHAA anti mulle reporteri amet, aga see, miks ja kuidas ma selle sain, on üks täitsa loogiline, ent liialt pikk jutt. Põhiline on asjaolu, et siin ma nüüd olen ja üritan edastada omalt poolt teile need sündmused-jutud, mis on ehk mõtlemapanevad ja kõigi eelduste kohaselt psühholoogia-alased.

Vaadelda, vaadelda, vaadelda

Toimus ьks kummaline, ent huvitav vaatlus Tartu ning Tallinna Ьlikoolis. Mхte oli vдlja selgitada, kas sool on roll riietumisele. Tдpsemalt otsustati tдhelepanu pццrata kьsimusele, kumma kдe panevad ьleriide(jope, mantel jne.) varrukasse esimesena mehed, kumma naised. Ja peab ьtlema, et seda tasus vaadelda:
Tartus vaadeldi kokku 206, Tallinnas ~400 tudengit.
Tartu
Meestest 74,6 % pani kхigepealt varrukasse oma parema kдe, 25,4 % vasaku.
Naistest 54,8 % vasaku ning 45,8 % parema.

Tallinn
Meestest 78,7 % parem, 21,3 % vasak kдsi.
Naistest 48 % parem ja 52 % vasak kдsi.

Silma hakkab tдiesti sihikindel tulemus, et mehed armastavad end sooja riidesse mдssida juhituna paremast kдest. Naistel pole erilist erinevust- tulemused jagunevad enam-vдhem pooleks.
Miks siis kasutavad tudengmeesterahvad oma paremat kдtt esimesena? Kes teab, дkki on tegemist lihtsalt paremakдelisusega. Aga vahest hoopis asjaoluga, et esimene käsi läheb alati lihtsamini varrukasse kui teine, järelikult peab
vasaku kдega olema mххtmistega tдpsem, mis oleks pхhjendatav faktiga,et just parempoolne aju poolkera tццtleb teatavasti ruumilist informatsiooni (samaaegselt juhtides teist keha poolt-antud juhul paremat). Kuna mehel on “valida”, kas panna keerulisemasse situatsiooni kдsi, mis on juhitud rohkem olukorrale sobivamast “ьlemusest” vхi kдsi, mis jдrgib hoopis teistlaadi infotццtluse nьansse, teeb ta ilmselt parema hakkamasaamise nimel otsuse parema ajupoolkera kasuks.

Ilmselt pole see olukord aga nii lihtsalt seletatav midagi. Mis ma oskan цelda- vдga asjalik ja ootamatu tulemus igal juhul.

Vaatluse viisid Tartus lдbi Iti Kanter, Tallinnas Kalev Salla, Kristel Kask, Laura Noodepera, Kristiina Rein.

Eva Ots, TÜ

Teisel pool suletud uksi

Mis tööd teevad enamik 30. aasta ringis kena välimusega noori naisi?
Ühte asja nad tavaliselt igatahes ei tee - nad ei sea iga päev samme Tartu Vanglasse, et lahendada 50- 60 nõudliku “kliendi” probleeme. Eha Kõiv töötab nimelt Tartu Vangla inspektor-kontaktisikuna.

Kes on vangla inspektor kontaktisik?
Inspektor- kontaktisik on vangide probleemide edastaja ja lahendaja, ta on otsene ja vahetu side vangla juhtkonna, vangla erinevate osakondade ja vangi vahel. Vangid ei saa ise minna rääkima vangla direktoriga ning kõik probleemid lahendatakse läbi inspektor-kontaktisiku.

Kuidas sattusid sellele tööle?
Tööle sattusin pigem juhuslikult, lõpetasin Eesti Riigikaitse Akadeemia korrektsiooni eriala 1997. a., praeguse Siseakadeemia. Sel ajal Tartu Vanglat alles planeeriti ehitada, Tallinnasse aga ei tahtnud ma tööle minna. Töötasin aastaid Tabivere Vallavalitsuse õigusnõunikuna. Tartusse kolides hakkasin otsima uut töökohta, mis oleks kodule lähemal. Küsisin Tartu vanglast erialale vastavat tööd ning mind võeti tööle.

Milline näeb välja inspektor - kontaktisiku tavaline tööpäev?
Tööle minnes panen oma mobiiltelefoni väikesesse metallkarpi ning esitan töötõendi, mille vastu saan oma võtmed, läbin metalliotsija ning valgustatakse läbi ülariided ning käekott. Töötajatel on keelatud kaasa võtta vangidele mittelubatud asju, muuhulgas päikeseprille ja ravimeid, relvi, alkoholi, mobiiltelefone ja fotoaparaate. Uksest sisse saades panen selga ametivormi ja lähen
oma töökabinetti, mis on kahe inspektor-kontaktisiku käsutuses. Siis vaatan üle oma teenindavate vangide nimekirja ja lähen oma sektsiooni. Vangid paiknevad lukustatud kambrites kahekaupa, avan kordamööda kõigi kambrite toiduluugid, et korjata kirjad, võtta vastu avaldused ja taotlused ning protokollida vangide probleemid, samuti panna nad kirja erinevate isikute vastuvõtule. Kui kirjad ja taotlused korjatud siis edastan protokollitud probleemid ja vestlussoovid asjaosalistele. Kontaktisiku tööpäev kestab 8 tundi, jagatuna teenindatavate vangide arvuga, jääb ühe isiku teenindamiseks 8-9 minutit päevas.

Milliseid kohustusi sa selle 8-9 minuti jooksul täitsa jõuad?
Selle lühikese aja sisse kuulub erinevate vahemaade läbimine, kirjade postitamine, vastuskirjade koostamine, koosolekutel osalemine, taotluste lahendamine, asjade toomine laost, vastuse edastamine, vangla reeglite tutvustamine ja rikkumise puhul distsiplinaarmenetluse läbiviimine, hügieenitarvete ja ajalehtede jagamine, üks kord nädalas kauba tellimise lehtedele kinnipeetavate raha jääkide kirjutamine, kaubalehtede jagamine ja kokkukorjamine ning kauplusele edastamine, kirjade jagamine, nende avamine ja keelatud asjade äravõtmine. Iseloomustuste tegemine, kambrite korrasoleku kontrollimine, vangide varade arvestuse pidamine, seisukoha andmine taotluste lahendamiseks.

Mida positiivset su töö sulle annab?
Tööl saan eesti keskmist palka, kustutatakse õppelaen, on 35-päevane ametniku puhkus, tasuta vormiriietus, võimalus sportida, käia koolitusel, ühisüritustel ning tunne, et sind on kogu aeg vaja.
Kui suur on sinu kui psühholoogi roll oma töös?Kindlasti suur. Tuleb suhelda isikutega, kellelt on võetud vabadus ning, kes ei ole sellega leppinud ja harjunud. Vangid on väga nõudlikud kliendid, ma iseloomustaks neid nende endi sõnadega “Ma olen kinnipeetav ja mul on õigused ning vanglal on kohustused.“ Nad magavad tegevusetusest päevad läbi ning öösiti ei ole und, mõtlevad välja probleeme. Mõni tunneb, et istub kinni süütult, teine kahetseb tehtut, kardetakse teisi vange, muretsetakse oma vabaduses oleva vara ning perekonna pärast. On olnud paar juhust, kus üritatakse enesetappu, kuid tihti ei mõelda tõsiselt teise ilma minekust, vaid tahetakse endale tähelepanu tõmmata või ebameeldivast kambrikaaslasest lahti saada. Kuna kontaktisik puutub kõige rohkem vangiga kokku, tuleb olla esmane psühholoog, proovida vangi rahustada ning vangi käitumist ette näha.

Milliste isikuomadustega inimene saab inspektor-kontaktisiku ametikohal hakkama?
Kiire, töökas, täpne, aus, koostöövõimeline, uudishimulik, julge ja rahulik.

Kas su töös on kunagi tekkinud ohtlikke situatsioone?
On antud mõista, et nad kunagi vabanevad ja siis maksavad kätte. Samuti on öeldud, et neil on oma inimesed vabaduses, kes kätte maksavad ning väidavad, et nad teavad, kus ma elan, mis autoga sõidan. On lubatud kuuma vett visata. Vangide poolt on mind ümber piiratud ja ülbelt küsitud mida sa nüüd teed? Vangide hulgas on HIV-positiivseid, kuid kes konkreetselt, ei ole inspektor-kontaktisikule teada.

Hirmu ei ole selle peale tekkinud?
Hirm oli alguses tööle minnes, nüüd olen vangidega harjunud. Territooriumil on palju valvekaameraid. Vange on võimalik motiveerida paremini käituma distsiplinaarkaristustega, mis mõjutavad vanglasiseste soodustuste andmist, samuti ennetähtaegset vabanemist.

Mida sa ütleksid nüüd neile inimestele kes peale kõike seda ikkagi tahaksid inspektor -kontaktisikuks saada?
Töö on huvitav ja ole sugugi nii hirmus nagu paistab ja arvatakse.

Helen Teesalu, TLÜ

Horse or vegetable?

Mul on Sulle kaks lugu rääkida, võta mugav asend sisse!

Suur, põhjalik ja kolme riigi noorsoovahetuse projekt sai alguse Eestis, mille juhiks oli Triin Ulla. Programmi nimi oli “Healing: Art vs. Medicine?”, mis kestis 24.09-2005-1.10.2005. Justkui eile. Üritusi toimus nii Tallinnas kui Tartus.
Mis tegime? Peale majutust võtsime Café Petersonis külalisi vastu. Sotsialiseerusime ja mekkisime traditsioonilisi jooke, kõrrega ja kõrreta!

Keskaegne Tallinna Vanalinn, giidiks Triin Ulla ja Janno Siimar ning loomaaed koos Aleksei Turovskiga. Mõni inimene lihtsalt oskab jutuga kaasa haarata ja oma matkale viia!

City Rally-ta ei saa! Naersid, laulsid ja lugesid meile luuletusi ette. Mulle jääb veel tükiks ajaks meelde ühe poola tudengi enda laulujupike “Tere, oitäh, tere, oitäh, terviseks!” Ja nii siiras, ja nii armas.
Tegevusi oli nii palju, ma nüüd siis jätkan. Kunsti- ja muusikateraapia workshopid olid väga meeldejäävad. Diskussioon, mis pärast aset leidis, oli nii mõnelegi meist vajalik ja arendav. Loovate tegemiste kõrval ka sportisime – Pirita rannas, Tartu Aura Keskuses ja bowlingus. Biomeedikumisse ei satu ka meist igaüks ja tihti. Suur maja, mis on täis teadust, inimesi valgetes kitlites ja rotikesi. Peale selle külastati Tartus ka Botaanikaaeda, Eesti Rahvusmuuseumit, klubi Tallinnat ja käidi Jannus Harro loengus.
Ollakse rõõmus. Oma rõõmus ollakse vahel ka natuke kurb, sest alati miski saab otsa, et miski saaks uuesti alata. Kordaläinud projekt võttis oma otsad kokku saunapeol. Kes olid, need teavad, kes ei olnud, neil on alati võimalus taolistest
projektidest osa võtta või ise käima panna. Suure tahtmise juures on paljud asjad võimalikud!

Käesolev projekt on ellu viidud Euroopa Ühenduse programmi Euroopa Noored toetuse abil. Selle projekti sisu ei pruugi tingimata kajastada Euroopa Ühenduse või Euroopa Noored Eesti büroo seisukohti ega hõlma nendepoolset vastutust.

Nüüd aga sellest, kuidas meid vastu võeti. Käisime novembris 2005 Sloveenias.
Ma olen küll titana pilvedes lennanud, aga sellel reisil õppisin end küll uuesti rihmadega tooli külge klammerdama. Tõus oli kõdi tunne, maandumine rohkem liblikatunne, eriti kõhus! Eriti liblikatunne oli, kui me nädala pärast Tallinna maale laskusime. Turbulents või asi!

Kohe Ljubljanasse me ei kimanud, vahepealne peatuspaik oli Berliin ehk Hallo, wunderschön und groß Deutschland! Ühesõnaga, kõige põnevam oli minu jaoks see, kuidas iga paar/grupp pidi ise enda guuesthouse`i üles leidma. Ou, aga Berliin on päris suur ka ju! Kristin ja mina, uhked metroopiletid käes, kaks paari viiekopikalisi, tuleb ainult õige suund leida ja õige numbri- ning tähekombinatsiooniga metroo peale istuda. Jah, kõigest. Guesthouse`i leidmiseks kulus umbeskeskmiselt 1,5 tundi. Metrooga valesse/lõpp-peatusesse sõita ja ups, see küll õige koht ei ole, ups veelkord ja naeratus. Käisime mitu eramaja läbi, enne kui kohale jõudsime. Inimesed lihtsalt ütlesid, et no, that street doesn`t exist. Mismõttes? Lõpuks, kindlad, et oleme õige ukse taga, avab meile ukse üks viisakas ja sõbralik saksa Herr ja ütleb, et ei, mina ei ole tema ning suunab meid järgmisesse tänavasse. Õige tänava ja maja avastasime umbes poole tunni pärast?!

Ljubljana võttis meid vastu kerge, aga teistsuguse külmaga kui Eestis. Rohkem künkaid ja mägesid!
Ljubljana, kesklinna korter Triin Ullaga, külje all neljatärnihotell, aknast paistab suur tabloo temperatuuri ja kellaajaga, super vanaema super apple-struggle-ga, mida veel tahta?! Paik oli suurepärane, vanaema veelgi enam ja sloveenia mleko on leka-leka!

Aga kus käisime ja mida tegime? Ma arvan, et igast reisist, ükskõik kui pikk või lühike see ka ei ole, on võimalik kirjutada raamat. Mina seda praegu ei tee, vaid toon Sinuni minu mällu kõige eredamalt sööbinud tegemised/tunded/mälestused.
Kogu aeg saime süüa! Mina olin igatahes pidevalt nagu väike kolobok. Liha, juurviljad, supid, salatid, koogid, kõikvõimalikud vedelikud, mis käeulatuses olid/ei olnud: kuidas ma seda kõike seedida küll jõudsin?! Tõtt-öelda, ei jõudnuki. Ja kui Sa oled harjunud cheese- või muiduburgeriga, siis Sloveenia kesklinnas leidub selline putka nagu „HOT HORSE BURGER”! Jah! pärispäris hobuse lihast kokkupressitud kotlett kahe saiaviilu vahel. Ma olin selle delikatessiga ettevaatlik (sest minu arvates me juba ühel õhtul sõime hobuselihapihvi). Ma rohkem ei tahtnud.
Ühel õhtul käisime aga swingi tantsusamme õppimas. Palju rahvast väikeses swingi lokaalis. Positiivne, rütmikas, kaasakiskuv muusika ja imelised swingi tantsijad. Ilus on vaadata kui vabalt ja plastiliselt võib inimese keha liikuda. Kingad, keerlevad seelikud, kaabud! Super visuaalne elamus!
Üks paik, mis mõju avaldas oli PUM ehk koolist välja langenud noorte rehabilitatsioonikeskus. Mis mul kõige rohkem meelde jäi oli see, et poisid ja tüdrukud, kes seal käivad, olid eelmise aasta kevadel ostnud v ä g a katkise auto, hankinud igaltpoolt kokku üsna palju varuosasid ja muud vidinaid, õmmelnud, teinud ja värvinud ise auto sisemuse/välimuse. Kel suurem huvi – http://www.tin-ljubljana.si/.

Teine koht, mis naeratama pani, oli City in City, selline linn linnas, mis oli väga värviküllane ja boheemlaslik. Mõni maja oli justkui palkidest kokku klopsitud ja teisele korrusele ulatus redel. Selle linna ühes ruumis me ka viibisime. Tegime workshoppi. Katsusime-nuusutasime-juhatasime üksteist. Mõnus end sloveenia või poola tudengi kätte usaldada – sall silmade ees ja teine laseb Sul igasuguseid elu pisiasju tunnetada. Puhas ja ehe psühholoogia! Leige voolav vesi kraanist pimesi on hoopis midagi muud kui seesama lahtiste silmadega, või näiteks seista teise korruse äärel ja tunnetada, et all on tühjus ja ma võin kukkuda ning teadmine Sind hoidvast inimesest, või tuttavate maitseainete lõhn, või teine inimene, või trummid, või trepist üles/alla, või apelsini lõhn jpm.

Aina põnevamaks läks! Ühel päeval jalutasime pikad pambuse pulgad peas. Kui Sul ei ole seda vajaminevat ja väga tähtsat n-ö auku peas, siis ei ole sugugi lihtne ühest toa otsast teise kõndida. Pulk ei tohi maha kukkuda! Mis juhtus minul? Minul juhtus see, et ma jäingi pulgaga koha peale tiirlema, kui olin end tagasiteele ümber pööramas - see kurikael ei tahtnud paigale jääda! Kõkutamisest pillasin selle muidugi maha ja panin selle samahästi tagasi ning jõudsin kriimustuseta finišisse. Ouh neid idamaiseid kunste osata ennast tasakaalus hoida!

Mis peamine! Nädalavahetus möödus meil väga lumiselt ja tormiselt. Et jõuda Kranjska Gorani pidime minema ringiga ehk Itaaliast läbi sõitma. Pole ju iseenesest paha, mis siis, et bussist Itaalias kordagi välja ei astunud. See oli öine ja möödavuhisev Italiano. See oli pigem tunne, tunne, et Itaalia oli päris akna taga ja siinsamas ning mõne sammu kaugusel.

Lund oli, lund oli lausa kaelani! Öösel ei maganud, käisime hoopis ilmavõludega tutvumas ehk pehmed lendamised-maandumised lumme ja seal pikali, pärast oli mõnus vesine!

Tead, Sloveenia inimesed on ilusad ja sõbralikud, eriti sõbralikud on nad Big-Pig mängu õpetama. Mõte on selles, et röhitseda nagu notsu, ja seda nii tõsiselt, et ei tohi tilkagi naerda. Iga silma- või suunurgas tekkinud naerukurd võrdub vedeliku tarbimisega. Sul peab eelnevalt ääreni täis klaas olema. Pokaalid saavad üsna kähku tühjaks, kõhud keeravad end kõverasse, silmad täituvad naerupisaratega ja kõigil on hea olla!
Reisi- ja muidumuljeid on kuhjaga, sellega praegu piirdun.
Minu jaoks oli see inimesi ühendav ja ennast ning teisi avastav ja kõike-ei saa/taha/oska sõnadesse panna reis!

EPSÜ on sõbrad on tunne on hea! Aitäh kõigile, kes tulid, olid ja südamesse jäid!

Muide, ees on veel Poola reis, mis loodetavasti leiab aset 2006. aasta oktoobri lõpus. Teemaks on linnapsühholoogia. Tõtt-öelda, pisike õhin on sees küll!

Jelena Ivanova, TLÜ

Mida huvitavat?

TÜ Psühhiaatriakliinik viib läbi mitmeid paanikahäiret puudutavaid uurimistöid, neist ühe eesmärgiks on vabatahtlike katsealuste abiga hinnata paanikahoogude geneetilise eelsoodumuse fenotüüpilisi avaldusi ning määrata viimaste varieeruvuse aluseks olevaid geneetilisi eripärasid. Uuringu täpsemaks eesmärgiks on hinnata es-citaloprami (serotoniinainevahetust mõjutav antidepressant, mida kasutatakse efektiivselt ärevuse ja depressiooni raviks) mõju tervete vabatahtlike koletsüsokiniinitundlikkusele ning tundlikkuse muutumise võimalike erinevuste seoseid serotoniinisüsteemi geneetiliste polümorfismidega.

Uuringu katsealusteks otsitakse kehaliselt ja psüühiliselt terveid isikuid, kelle koletsüstokiniinitundlikust uuritakse.

Uuring toimub kahes etapis: esimeses osas tehakse kõigile pideva arstliku kontrolli all viibivatele katsealustele CCK test, registreeritakse kardiovaskulaarsed näitajad ning võetakse vereproov geneetilise materjali saamiseks. Samuti palutakse uuritaval hinnata oma ärevusilminguid vastavatel skaaladel (VAS – ärevuse visuaalanaloogskaala ja PSS – paanikasümptomite skaala). Sobivad uuritavad lülitatakse uuringu teise etappi.

Teine etapp koosneb kahest 6-nädalasest perioodist, mille kestel saavad uuritavad ravi platseebo või es-citalopramiga. Peale mõlema perioodi lõppu CCK testi korratakse.

Sõnaseletus: koletsüstokiniin (CCK) on inimese ajus leiduv valk, mida uuringute põhjal arvatakse osalevat paljude närvisüsteemi talituste (ka ärevuse tekkimise ja püsimise) regulatsioonis.

Elina Randoja, TÜ