Music is what feelings sound like

Eelmine sügis (2005) oli mul võimalus valida endale lisaerialaks muusikateraapia. Loetakse seda üle aasta, seega võimalus oli topelthea. Haarasin sellest kinni ja tahan Sinuni tuua mõned minu läbielamised ja muusikateraapia kogemused.
Lisaks loengu teoreetilisele sisule toimusid paralleelselt ka praktilised ülesanded. Õppejõud, Alice Pehk, valmistas igaks loenguks mõne muusikaterapeutilise tegevuse.

Tähtis oli see, et sain ise kogeda ja näha kuivõrd muusika võib minule mõjuda; kuivõrd üks muusikapala on teisest erinev ja kuivõrd erinevaid tundeid ning füsioloogilisi muutusi võib muusika tekitada.

Sügise semestri sisuks oli retseptiivne ehk kuulamistehnikatel põhinev muusikateraapia. Peamiselt muusika kuulamine. Muusikalised tegevused muusikaprotsessis on sageli ühendatud teiste loovate tegevustega nagu muusika joonistamine, voolimine, lõikamine-kleepimine, tantsimine, samuti muusika kirjutamine sõnadasse jms.
Kevadsemester sisaldas endas taaskord teoreetilisi teadmisi, aga ka aktiivset ehk musitseerimistehnikatel põhinev muusikateraapia. See oli isegi veel põnevam kui esimene poolaasta. Pillidel mängimine tõi nii palju erinevaid tundeid esile ja pakkus võimaluse lõdvestuda ning mängida parajasti seda, mis oli hinges ja mis tahtis välja saada.

Muusikateraapia positiivseks küljeks tooksingi selle, et muusika ja pillimängimise abil on võimalik omavahel mitteverbaalselt suhelda. Kui ei leia sõnu, siis võta mõni pill. Pole tähtis ega vajalik pillimänguoskus, sest see ei ole muusikateraapias oluline.
Oluline on see, et läbi muusika saab väljendada oma tundeid ja mõtteid. Peale loenguid tuli meil läbida ka praktika, teha vähemalt 10 seanssi, sihtgrupi valimisel oli vaba valik. Ise elan ühes väikeses maakohakeses nagu Kohila, see-tõttu otsustasingi teha ka oma muusikateraapia praktika Kohila Avatud Noortekeskuses.
Tundeid äärmusest äärmuseni; naljakalt tõsiseid ja tõsiselt naljakaid küsimusi; täiesti kontrollimatu balalaika tinistamine või flöödi puhumine.
Ja ikka ja jälle jõudmine arusaamiseni, et pisipõnnidega või koolijutsidega tegelemisel on kõige olulisem olla l o o m u l i k ja Sina ise, sest nad ise seda on!

Nad ütlevad selle eest aitäh :)

Jelena Ivanova, TLÜ

EPSÜ-REBSÜ seiklused Tapal

Viiendal oktoobil toimus EPSÜ sõprade salapärane väljasõit Tapale - 25 tudengit Tallinnast ja 25 Tartust. Nende seas nii rebaseid kui ka vanemaid psühholooge-tegijaid. Kohale saime rongiga, kus tegime üksteisele plastiliinist ja tõrudest kingitusi. Tapal toimus keskmist sorti pidu. Saimürtsu-tantsu ja mänge. Lisaks kalja joogile ka küpsist peale. Koju tagasi uuesti bussiga. Tartu poole isegi kahekordsega. Pildid ütlevad rohkem kui sõnad.

Pilte veel: http://www.foto24.ee/album/5905 & http://www.flickr.com/photos/30832553@N00

Liis Nõupuu, TÜ

Nüüd ärkavad arstid..

EPSÜ sünnipäeva koha ülesleidmiseks oli igale külalisele väljakutse. Tallinna Kultuuritehase Polümeri labürindis ekslemine oli paras pähkel, ent kel oli tahtmist, see leidis üles. Meid ei olnud palju, aga meil oli hästi vahva. Küünlad ja padjad, mis tegid olemise hubaseks; värvikirkad õhupallid, mis tegid aeg-ajalt pauke ning panid meid kergelt võpatama. Sõime kringlit, õunu ja kohukesi; mängisime maffiat ja suhtlesime; jagasime mõtteid ja unistasime niisama. Igatpidi meelirahustav üritus!

Ja aastake vanemad oleme nüüd ka :)
EPSÜ tänab südamest kõiki, kes tulid ja olid. EPSÜ ootab järgmise aasta juubelipeole ka!

Ülejäänud sünnipäeval tehtud pilte näeb siit: http://mv.fotopic.net/c1148036.html

Jelena Ivanova, TLÜ

Elu lõpuni kogemusi ega kahetse!

Tegemist oli nädalaajalise rahvusvahelise suitsiidiennetusprojektiga, millest võtsid osa Leedu, Eesti, Inglismaa ja Taani. Taanlased-inglased lendasid kohale, meie vurasime bussiga.
Enne pikka sõitu läbi Balti riikide tasub öö üleval veeta, et bussis hea uni tuleks, kuna terve selle sõidu ajal pole aknast tavaliselt midagi meeliköitvat näha. Mul oli vaja veel öö enne ärasõitu presentatsioone välja printida, et need teistele külalistele kätte jagada – hea põhjus, miks jälle üks öö Tallinna Ülikooli laboris veeta, lisaks muidugi ka see, et buss läks kell 6:00 hommikul ja mul polnud üldse raha, et taksoga bussijaama sõita...vähemalt nii ma arvasin. Läksin nagu läksin. Raha polnudki vaja, sest süüa lubati anda 3 korda päevas.
Kes meist poleks läbi Läti-Leedu kuhugi Euroopasse sõitnud, kujutades sealjuures ette, et need on tervenisti nii koledad nagu põhimaanteede ümbrus.
Niisiis: üks 9-tunnine sõit Vilniusesse. Autojuhiks “sattus” tõeline naljahammas, kes ütles, et Vilniuse kesklinn on ongi selline agul nagu bussijaama ümbrus. Linnast väljasõit ei võtnud kaua aega ja väsinuna tundus kõik sarnaselt kole.
Paar tundi ja koha nimi oli Birštonas – Vilniusest paarsada kilomeetrit läände. Birštonas tundus pääsemisena võrreldes Vilniusega. Tegu on väga ilusa väikse spa-linnakesega. Midagi Haapsalu-sarnast, ainult et väiksem, ja maaliline jõgi jooksis sinka-vonka
selle ümbert. Seal on isegi suusamägi! Äge!
Saabumisõhtu oli tegevustevaba, chillisime niisama. Järgmine päev oli täis tutvumismänge. Päeva lõpus toimus Intercultural Evening. Maitsesin Wales-st pärit purki topitud mereatru (seaweed). Lõhn oli vastik ja maitse õõvastav. Võtsin ühe lusikatäie ja kolm korda tuli üles. Tarbisin õigesti – seda süüaksegi otse purgist.

Millest siis räägiti ja kes millele spetsialiseerunud oli?
Leedut esindas YPAC ehk Youth Psychological Aid Centre, Taanit Livslinjen ja Suurbritanniat The Samaritans ehk samariitlased. Kõik nad tegelevad peamiselt telefoninõustamisega, kuid on väiksemahuliselt alustanud ka Interneti-põhise nõustamisega.
Taanlastel on ainult paar kontorit, Leedukatel kindlasti üks ja samariitlastel üle 200 (Inglismaa, Iirimaa, Wales), nii et viimased on ülivõimsalt kõikidest teistest suurimad.
Taanlastel tegelevad nõustamisega psühholoogiatudengid ja nende koolitus kestab paar nädalat, kuna eeldatakse, et neil on põhiteadmised olemas – sarnaselt Lahendus.net-le.
Leedukatel tegelevad nõustamisega peamiselt psühholoogiatudengid ja lõplikuks vastuvõtuks on vaja läbida koolitus, mis kestab umbes aasta – teiste maade eeskujul lubasid nad kaaluda selle süsteemi muutmist, kuna sellist aega on paljudel õpingute pärast väga raske leida. Inglased võtavad vabatahtlikeks vastu päris värvilist seltskonda. Neil ei pea mingisugustki erialast haridust olema – küll aga eelistavad nad vanemaid kodanikke.

Huvitav on see, et kui näiteks inglaste organisatsioonile saata e-mail, et oma probleemi kurta, siis selleks on inglastel üldiseks nõustajaks “Jo”, ehk siis meiliaadress on jo@samaritans. Nimevalikut põhjendati sellega, et see on neutraalne ja androgüünne nimi. Taanlastel on samuti kasutusel aliased ja pärisnimesid nad ei kasuta – internetinõustajaid on muidu umbes 3 (oktoobrikuise seisuga).
Võrreldes Lahendus.net-ga on erinevus märgatav, kuna meil on umbes 30 aktiivset lahendajat igal hetkel.
Samariitlastel ainukesena on kasutusel veel ka SMS-nõustamine. Tegemist on väga uuendusliku asjaga. Näiteks kui tekib öösel peol või mujal rahvahulgas olles mõni tähtis küsimus, siis võivad nad “salaja” saata küsimuse ja saada ka peatselt vastuse. Samariitlased saavad garanteerida päris kiire vastamise, kuna kõik saabuvad kõned, meilid, SMS-d saadetakse kindlale kontorile, mis hetkel vaba on. Tihti kestavad vestlused isegi mitmeid kuid…
Hästi oli organisatsioonide vahelist erinevust näha sellest, kuidas käitutakse kõne ajal suitsiidi sooritava inimesega (näiteks on võtnud surmava annuse tablette). Nimelt: taanlased ei suhtle inimesega kuni viimase hingetõmbeni, kuna nende põhimõte on puhtalt suitsiidiennetus. Nad pigem üritavad veenda klienti loobuma oma anonüümsusest, ja kui see ei õnnestu, siis eesmärgiga anda inimesele võimalus telefoniga teistest kohtadest abi leida, lõpetavad nad kõne ilma inimese nõusolekuta ja peavad sellest ka politseisse teatama. Tuldi väga selgelt välja suhtumisega, et inimesele viimastel hetkedel tuge pakkuda on nõustajale ka liiga traumaatiline kogemus ja nad ei peaks seda läbi elama. Samariitlased ja leedukad üritavad samuti panna inimest oma aadressi paljastama, et saaks abi saata, aga kui inimene ei taha politseid-kiirabi, siis nõustajad neid ka ei teavita. Samariitlaste teenuse eesmärk ongi rohkem inimese ärakuulamine, mitte nõustamine selles tähenduses nagu ta on professionaalsetes organisatsioonides.
Terve üks päev oli krooniliste helistajate-meilijate kogemuste vahetamise päralt. Krooniline helistamine on kõikides maades tõesti suur probleem, kuna nad kurnavad meeletult ressursse Mõned vahendid kõnede arvu piiramiseks on kindlate ajagraafikute määramine, millal klient võib tagasi helistada ja samariitlaste ning leedukate puhul mõnikord ka inimese kutsumine harukontorisse.
Muideks – päevad olid väga tihedalt sisustatud ja vaba aega oli raske leida. Viimased kaks päeva olid vabamad – külastasime YPAC-i psühholoogilise abi keskust ja lõpuks(!) lubati meid lasta Vilniuse vanalinna jalutama.
Kõik need kirikud-katedraalid ja Gediminase torn selle kohutavalt suure mäe otsas, mis keset Vilinust kõrgub. Linna peaväljak ja Genotsiidimuuseum võtsid kõik täiesti sõnatuks.

Ma ei hakka siin edasi ahhaatama. Minge ja osalege õpilasvahetustes ja nii paljudes projektides kui vähegi võimalik – saate elu lõpuni kogemusi ega kahetse!

Vaata pilte siit.

Tanel Visnapuu, TLÜ

Empiiriline uurimus Poolamaast

Mida te teate Poolast? Peale selle, et seal on tohutud piirijärjekorrad, üldse on see meeletu lahmakas maad ja sealsed õunad säilivad vähemalt pool aastat tubastes tingimustes. Noh, meie, 10 TÜ ja TLÜ psühholoogiatudengit, teadsime just sama palju. Ja siis olid meil veel mõned eelarvamused, näiteks, et Poola on Internetitu, et sealset elektrit genereerib iga pereisa ise hõõrudes oma vuntse kuni tekkiv säde varustab majapidamist tunniajalise telekavaatamise tarvis, et külalislahkusest ei pidavat seal vajaka olema.

Selliste eelteadmistega võtsimegi ette reisi Poolamaale. Ja seda, muide, mitte traditsioonilist bussimarsruutipidi, vaid lennukiga Berliini ja sealt järgmisel päeval rongiga Varssavisse. Mugavus missugune. Berliiniseiklused olid igal ühel meist erisugused: kes pidutses terve öö, kes harjutas keelt või tutvus muidu kohaliku eluga, kes kulutasid öö järgmise päeva rongisõiduks kosudes. Ka rongis loksumine oli kõike muud kui igav. Ja kummaline küll, mida lähemale Varssavile, seda lõbusam tundus olevat. Paradoksi selgitav paradoks: kuhu hulk Vana Tallinnat sai? Ja banaanimahl.. ja Cola?

Projekti ametlikuks pealkirjaks oli ”Psychocity” ja nime sobivus Varssavi linnas sai kõigile üsna kiiresti selgeks. Esiteks on enamus linna selline hallide stanilistlike hoonete kogum, millest mingil viisil nt 4st vähemalt 2 meenutasid kolmandat. Aga et ehk ka Tallinna Lasnamäed või Tartu Annelinna võiks selle järgi kutsuda vähemalt ”psychodistrictiks”, toon ma sisse veel ühe olulise seiga – nimelt ühistransport. Varssavi bussi- ja trammijuhid on ilmselt oma koolituse saanud kosmosesüstikute juhtimise vallas. Viimased tegid ilmselt kurvide peal shortcut’te, aga et tramvai näis kogu aeg iga hetk niikuinii õhku tõusvat/lendavat, ei pannud rööbastest väljumist keegi õieti tähele, seega fakti tõestada mul ei õnnestu. Igatahes ühistranspordis mitteistumine on tervisele üsna kahjulik. Ainus vähe tasakaalukam trammijuht lõbustas meid trammipeo ajal – arvestades, et sõidukis viibis niigi ebakaineid tsiviilelanikke, oli see temast äärmiselt vastutulelik.

Esimesel päeval loengut linnapsühholoogiast andnud Maria Lewicka (kes muide kunagi 1989. aastal tegi uurimustöö emotsioone kirjeldavatest sõnadest koos T. Niiduga (vt viiteid)) andis väga vaimustava (ta ise tundus ka sealjuures särtsakalt entusialistlik; see oli ka ainus joon, mis eristas teda naistoomasniiduks olemisest) korrusmajade kujunemisloost ning rääkis ülevaatlikult Varssavi uuest tornelamutega seonduvast trendist – nimelt hoonestuse kodusemaks ja turvalisemaks muutmiseks ehitatakse majadele ümber terastarad või muud sedasorti aiad.

Nii on tekkinud lausa linnalegendid noortest, kes on otsustanud oma korteris pidu korraldada ning koha peremees peab iga külalise tarvis 1km maha jooksma (et valvurile tõestada, et uustulnukas ei ole pätt ega muu ohtlik kaabakas). Palun, veel üks punkt psycho skaalale! Mainitud loeng oli, muide, meie nädalakese kõige akadeemilisem tegevus. Olid ka töögrupid, ent need jäid üsna üürikeseks (sest süüa oli vaja). Siiski olid workshopid piisavalt pikad, et mõista: meie kognitiivsetel kaartidel tuleb peale Poolat lõunasuunas suur AUK kuni Vahemereni. On mingid Ukrainad-Rumeeniad-Bulgaariad ja oli Balkani sõda ja nüüd on Sloveenia-Horvaatia jnejne... aga kus täpselt!?

Jah, nii me siis kakerdasime külmast värisedes mööda kõledat Varssavit ringi. Orienteerusime 50ndatel Stalini rekonstrueeritud vanalinnas. Teate ju, et IIMS ajal lõhuti maha peaaegu kõik need majad, mis olid mingi ime läbi lauspommitamisest pääsenud. Eestlased ei tundnud ”17.-18. sajandi” hoonestusest nii väga vaimustuses olevat – vufflid ju. Vahepeal astusime mõnda soojemasse kohta üles sulama. Saime teada, et poola rahvustoiduks on nii värvilised pelmeenid kui ka hiiglasuur leib sulaselge rasvaga.

Suur oli meie vaimustus, kui me vahetuse viiendal päeval peale ca neljatunnilist rongisõitu end ühtäkki Sopotis leidsime.

See on mereäärne kuurortlinn, ametlikult kuulub Gdanski alla. Autojuhid olid malbed (trammijuhid, muide, mitte nii väga – ilmselt sama koolituse läbinud, mis pealinna omadki), majad olid soojades värvides, mõnekorruselised, armsad. Kogu linn näis päikesesäras naeratavat. Meid viidi suurepärase merevaatega kiirtoidu restorani kala sööma ning peale seda hulpisime mõne tunni veekeskuses. Peale õhtusööki jagati meid taas kahe-kolmekaupa hostidesse laiali. Kui miljonilinnas Varssavis valitses ilmselgelt voodidefitsiit, siis peaaegu miljonilinnas Gdanskis/Sopotis oli lausa tubade puudus. Siinkohal näide tutvusesobitamisest hosti juurde teel olles:
Host: ”Tüdrukud, kas teile meeldivad jänesed?”
M: ”Jaa, nad on väga maitsvad”.
Mõne aja pärast näinud tuba mõistavad need neiud, et peavad TUBA jagama jänesega. Nimelt oli jänese ala (u 5ndik? parandage, kui ma eksin) eraldatud madala taraga, kus ta rõõmsalt närides ja nagistades ringi karelda sai. Seal samas korteris, muide, oli veel sisustuslikke ekstravagantsusi. Kas või hiiglasuure auguga/klaasita aknaga WC otse köögi kõrval.
Järgmise päeva esimese poole veetsime mööda Gdanski linna ekskurseerides. On see vast kaunis koht! Muuhulgas külastasime telliskivikirikut mida 300 aastat ehitatud oldi. Või oli see 400? Ning päeva teine pool möödus kunsti tehes. Igaüks võlus selle workshopi jaoks ilmselt omal meetodil välja. Seos linnapsühholoogiaga?... noh, linnas on ka kunsti... pluss, neis ruumides oli ilmselt sama külm kui Varssavis.

Vahetuse viimase päeva veetsime metsas ”Losti” mängides, kus saime teada, et me oleme hädapätakad, kui meil peaks tekkima vajadus 15 minuti jooksul eimillestki suurele rajule ja tormile looduskaitsealas vihmavari ehitada. (Ämbritäiele veele oksade-lehtede katus vastu ei saanud).
Jääb vaid loota, et muud vahetusel kogunenud teadmised-kogemused on rohkem vettpidavad. Ja muide, keda huvitavad meie varasemad tegevused, kaevake arhiivihämarustest välja möödunuid ”AHHAAsid” ja avastage, kuidas me Sloveenias hobuseburgereid sõime ja Eestis Biomeedikumis hiirte ajude lõikumist kaesime.

Käesolev projekt on ellu viidud Euroopa Ühenduse programmi Euroopa Noored toetuse abil. Selle projekti sisu ei pruugi tingimata kajastada Euroopa Ühenduse või Euroopa Noored Eesti büroo
seisukohti ega hõlma nendepoolset vastutust.

Täname kõik toetajaid ja projektist osavõtjaid!

Viited:
Möödunud”AHHAAd”
Russell, James A.; Lewicka, Maria; Niit, Toomas (1989). A Cross-Cultural Study of a Circumplex Model of Affect: Journal of Personality and Social Psychology. Vol. 57(5)

Pildid: http://www.flickr.com/photos/triptopoland

Maris Vainre, TLÜ

Kuidas leida üles teised psühholoogiatudengid?

Tegelikult ei ole me maailmas üldse üksi, tegelikult on meie ümber ka teisi psühholoogiatudengeid. Nad tuleb ainult üles leida ;).

Üheks heaks võimaluseks teiste kaasmaalastest psühholoogiatudengitega ühendusse astumiseks on EPSÜ – siis näed, et sinu koolis on ka teisi psühholoogiatudengeid peale oma kursuse ning Eestis on veel teisi koole psühholoogiat õpetamas peale selle, kus ise õpid.

Psühholoogiatudengeid on veel, terve Euroopa on neid täis. Selleks, et Euroopa psühholoogiatudengid teineteist üles leiaksid, on loodud EFPSA (pikemalt öeldes European Federation of Psychology Students’ Associations), mille liikmeteks on iga Euroopa maa pisikesed epsükesed.

EFPSA kaudu saab siis leida partnereid uurimustöödeks ja muudeks üritusteks, leiab kodu paariks ööks mõne teise psü-tudengi juures Euroopas ringi reisides (Travel Network), proovida kätt oma teadustööst artikli avaldamisega üsna varsti käigus olevas Euroopa psühholoogiatudengite ajakirjas ning leida omale hästi palju uusi sõpru ja tuttavaid meie mitmekülgsest maailmajaost.

Iga aasta toimub EFPSA kongress, kus saab kuulata loenguid, osaleda seminaridel ning viibida terve nädala toredate uute tutvuste seltskonnas, samuti on kongress EFPSA üldkoosoleku toimumise ajal. Sel aastal toimub see EFPSA tähtsündmus maikuus Soomes, Turus.
Muide, suvel ilmus EFPSA-t tutvustav artikkel ka ajakirjas European Psychologist. Kui kellelgi on tahtmist seda lugeda, pöördugu minu poole (alloleval e-maili aadressil).
Kui on küsimusi, saatke need – paulak@hot.ee.
Ning otseloomulikult külastage efpsa.org!

Paula Kokovkin, TÜ

Teel kogukonna kohesiooni vanal heal Inglismaal

Linnatänavad on kirjud. Värvid ei vaheldu mitte ainult majafassaadidel ja hoolikalt korrastatud lillepeenardel, vaid ka inimeste riietuses ja n ä g u d e s. Blackburn with Darwen on üks multikultuursemaid linnu Inglismaal. Ehk isegi Suurbritannias. Just konsentreerituse mõttes. Paraku ei teki seda muljet, vaid ühes linnajaos viibides. Aasialaste, nagu nad India ja Pakistani päritolu inimesi kutsuvad, linnaosas kõrgub siin ja seal mošeesid, majad on küll inglaslikud, ent inimesed kannavad salle peas ja kultuuriomaseid laiu riideid; valgete linnaosa on niisamuti tüüpiline paarismajade/ridaelamute kogum, aga riietusstiil, näovärv on teine. Poed, söögikohad, apteegid, koolid, lasteaiad, ringid suurtele ja väikestele, noorteklubid on kõikjal eraldi. Valgetele, mustadele ja aasialastele. See ei ole seadus, see on nii kujunenud, igaks juhuks. Nagu on baare, kuhu venelane või eestlane ei kipu, sest seal käivad tavaliselt eestlased või venelased.

Koolides on seintel plakatid, mille eesmärgiks on muuta multikultuurset keskkonda ühtsemaks, kohesiivsemaks. Et oleks koole, lasteaedu, noortekeskusi, kus käiksid kõiksugu nahavärviga elanikud, et nad mõistaksid ja oskaksid üksteisest lugu pidada. Et teha asja lihtsamaks, haaratavamaks, arusaadavamaks, ilutsevad postril värvilised liblikad. Allolev kiri kutsub hindama eripärasust.
Aga miks on erivärvilisus liblika- ja lillemaailmas ilus, ent tänavapildis mitte? Kujutage ette, et te ajaksite oma hoovist kõik punasekirjud liblikad minema, et eelistada sinisekirjuid. See tundub ju naeruväärne. Aga sõprade valiku, elukoha valiku juures tundub see palju loomulikum. Loomulikum?

Küsige sealsete moslemite käest, kes nad rahvuselt on - nad vastavad kõhkluseta "British". Ning seejärel nad kirjeldavad, kuidas nende vanemad tulid Indiast-Pakistanist Inglismaale elama. Nende elu Euroopas pole sugugi kerge. Olgugi, et nad on jõukamad, kui nende sugulased kodumaal, tuleb neil tihti seista silmitsi mitte ainult diskrimineerimisest tulenevate raskustega, vaid ka ida-lääne võitlusega neis enestes. Kohtingutel käia näiteks ei tohiks. Muide, naised ei pea nägu ja juukseid katma, kui nad seda ei taha. Kujutlege noorte elu läänes, kes usu tõttu ei tohiks oma silmarõõmuga nelja silma all kohtuda, või õhtul sõpradega teha seda, mis läänetraditsioonis nii tavapärane on (trajektoor baar/pubi-klubi). Mulle tundub, et seal tähendab täiskasvanuks saamine sisemise tasakaalu leidmist, eeldusel, et see on võimalik.

Et panna inimesi mõistma värvilise maailma ilu, näeb linnavalitsus kurja vaeva. Tänavaile riputatakse plakateid demonstreerimaks õnnelikku kooseksisteerimist. Aasia naised tuuakse lillevanikuid punuma koos valgete naistega. Kulub kuid, lõpuks nad leiavad teineteist, sõlmivaid sidemeid, leiavad teises omasuguse. Nad ütlevad, et nahavärv on küll erinev, aga veri on ju sama värvi. Kas me enne seda ei teadnud? Rahutusi, streike pole enam ammu olnud, ehk on see vaeva nägemise tulemus.

Öeldakse, et elu on ebaõiglane. Aga kui igaüks õige pisut tuleks vastu, arvestaks, oleks avatum, muudaks see siis midagi? Mitmekesisus ei kaota oma värvisära, kui me õpime seda hindama, nagu kevadel ärkavad lilled-liblikad meid rõõmustavad.


Maris Vainre, TLÜ

EFPSA nupuke!

Täna tahaksin ma rääkida teile EFPSA (European Federation of Psychology Associations) Travel Networkist. Olete kursis Hospitality Clubi ja sarnaste ühingute tegevusega?
Põhimõte on järgmine: võimaluse korral pakud Sina kellelegi öömaja (nii mitmeks ajaühikuks, kui Sulle sobib) ja tema teeb sedasama. Üüri enamasti ei küsita, aga söök-jook ja muu kõrvalolev vaikimisi paketis ei ole.
EFPSA Travel Network erineb kõigist samalaadsetest just selle poolest, et see ühendab Euroopa psühholoogiatudengeid. Või kunagi tudengeid olnud ja niisama lahtise meelega inimesi. Ehksiis, reisi planeerides, lähed EFPSA Travel Networki aadressile: www.efpsa-travel.net, registreerid ennast (isegi, kui Sul parajasti vaba voodit-diivanit-madratsit-põrandat ei ole, ära muretse, registreerimise ja teenuse kasutamisega Sa millekski ei kohustu), otsid endale sobivas riigis-linnas inimese, kes Sulle kõige sümpaatsem on ja saadad palve, tutvustad ennast ja oma plaane. Kui talle sobib, siis asjad pakkida ja teeeeleeee!
Eitavast vastusest ei tasu kohe heituda, ehk on kellelgi teisel samuti hea pakkumine. Ja siis: teeeeleeee!

PS! kui lisainfonälg vaevab, kirjuta: marisvainre@gmail.com